Aluksne

• ALŪKSNE on roheline küngaste, aedade ja parkide linn, mis asub  Alūksne kõrgustikul, Alūksne järve kaldal. 
• Ajaloolistes ürikutes on ALŪKSNE nime mainitud juba aastal 1284 – Pihkva kroonikas. 
• 1920. aastal, kui elanike arv oli kasvanud 2000ni, anti Alūksnele linnaõigus.
• Alūksne järv on suuruselt üheteistkümnes järv Lätis. Järv asub 183,7 meetrit üle merepinna. Järve ei suubu ükski jõgi, aga välja voolab Alūksnīte nimeline jõeke. Järves on kolm pisemat saart – Cepurīte (Kübarsaar), Garā sala (Pikk saar) ja Tīklu saliņa (Võrgusaar), aga Pilssala saar (Linnuse saar) ja Kapsētas (Kalmistu) poolsaar on tähtsad linna kultuuri- ja ajaloo-objektid. Vana muistendi järgi olevat Cepurīte ja Garā sala saared oma nimed saanud peigmehe kübarast ja pruudi loorist, kui nõiduse tulemusena järv taevast alla kukkus ja nad oma pulmapäeval uputas.
• 
  
• Vietinghoffi suguvõsa pärand – Alūksne Vana ja Uus loss,  park oma arhitektuursete väikevormide ning rohkete puu- ja põõsaliikidega; suguvõsa pärand – Alūksne Vana ja Uus loss, Alūksne mõisa park oma arhitektuursete väikevormide ning rohkete puu- ja põõsaliikidega; 
• 1741. aastal kinkis keisrinna Jelizaveta Alūksne oma kantslerile krahv Mihhail Vorontsovile, kes siia aga kunagi elama ei asunud ja nii müüs ta mõisa juba 1744. aastal salanõunik Otto Hermann von Vietinghoff-Scheelile. Vietinghoff-Scheelide kätte jäi valdus kuni võõrandamiseni 1920. aastal.
• Templimägi – iidse linnamäe ja maalinna paik, Päikesesild; Paljudest rahvajuttudest levinuim pajatab, et mäe olevat Põhjasõja ajal sõdurid mütsidega kokku kandnud et järvesaarel asuvat linnust parem tulistada oleks. 
• Ehhki Marienburg oli ordu üks võimsamatest kindlustustest, loovutas komtuur Eberhard von Syburg selle 1560. aasta veebruaris vastupanuta vene väejuht vürst Kurbskile. Seejärel kuuluski Marienburg aastail 1560-1583 Venemaale. Hiljem käis see käest-kätte veel seitsmel korral, kuuludes aastail 1582-1600 Poolale, 1600-1602 Rootsile, 1602-1625 Poolale, 1625-1658 Rootsile, 1658-1661 Venemaale, 1662-1702 Rootsile. 1807. aastal püstitas Burchard von Dreileben vene ja rootsi võitlejate sõjakunsti ja kangelaslikkuse mälestuseks poolsaarele Kuulsuse templi.
• Aiolose tempel -  oli vanakreeka mütoloogias tuulte valitseja. Kreeka müütides on tuulejumalaid mõnikord kujutatud hobustena Aiolose tallidest, mõnikord tiivuliste meestena, "Odüsseia" 10. raamatus aga annab Aiolos Odysseusele kõvasti kinniseotud koti, milles on tuulepuhangud.  Templi keskel graniitkivist postamendil, olevat olnud ka Aiolos`e kuju.  Varem olevat kuplit kaunistanud kuldne ring, mis kujutas päikese nägu (nüüd on see taastatud), sellepärast kutsutakse ehitist vahpeal ka Päikese templiks. Templil oli dekoratiivne ning meelelahutuslik eesmärk, nimelt kuplikonstruktsiooni keskel olevat rippunud 4 harfi, mis tuules helisesid. Hiljem olevat harfid maha võetud, sest tormi ajal olevat heli nii tugev olnud, et seganud lossielanike öörahu.
• Pomona tempel - on vanarooma mütoloogias puuviljajumalanna.
• Aleksandri tempel. 19. saj. algus. Paviljon olevat ehitatud vene tsaar Aleksander I auks, kes 1822. aastal läbi Vidzeme Peterburgi sõites olevat ka Alūksnes viibinud. Võimalik et paviljon on ehitatud hiljem vaid selle sündmuse meenutuseks. Rahvajuttudes on see ehitis mainitud ka kui "kohvipaviljon". Parunipere armastanud siin hommikukohvi juua ja toatüdruk pidanud pikka teed Uuest lossist Aleksandri paviljonini mitu korda käima, enne kui vajalikus kuumuses kohv lauale jõudis.
• Graniitobeliski olevat Burchard von Vietinghoff lasknud ehitada 1799. aastal oma isa mälestuseks. Postamendile oli kinnitatud marmortahvel saksakeelse kirjaga: "Parimale isale, inimeste sõbrale, tänulikult pojalt 1799". Sellel mälestussambal olevat olnud Otto Herman von Vietinghoff’i ovaalne portreemedaljon müüri eenduvas osas. Allpool olevat olnud tahvel kirjaga "O. H. von Vietinghoff", aga graniitobelisk olevat tipnenud kuuliga. Obeliski kõrgus on 8,74 meetrit.

UUS LOSS: ehitati parun Alexander von Vietinghoffi tellimusel inglise neogootika stiilis aastatel 1859–1863. Lossi taga oli jää- ja ümarkelder. Lossi torni all vasakus nurgas on näha Vietinghoffide suguvõsa vappi.

Lossi viimane omanik oli Alexander von Vietinghoff, kes võttis 1918. aastal Saksamaale naastes osa lossi sisustusest ja kunstiesemeid kaasa.
Läti esimese vabariigi ajal asus Alūksne Uues lossis Sigulda 7. jalaväerügement. Praegu seal asub Alūksne muuseum ja loodusmuuseum „Vides labirints“, samuti Alūksne laste- ja noortekeskus ning Alūksne piirkonna turismiinfopunkt.

Muuseumis on võimalik näha erinevaid näitusi ja tutvuda järgmiste püsieksponaatidega:

• Marienburgi kindlus 1342–1702;
• Silmapaistva läti maalikunstniku Leo Kokle lugu;
• Skulptuurid ja muud lähimineviku tunnistajad;
• Totalitaarrežiimi ohvrite memoriaalnäitus.

• Saksa kiriku- ja kooliõpetaja Ernst Glücki aegadest põlvest põlve hoitud väärtused – Glücki tammed, Alūksne luteri kirik, piiblimuuseum;
• ERNST GLÜCK - pärit Leipzigi kandist, sünd 1654; Aluksne pastor,  piibli Läti keelde tõlkija - 1688 Uus Testament, 1694 sai valmis Vana testamendi tõlge. Oluline samm läti ühtse kirjakeele kujunemisel. Tegeles usinasti talurahva harimisega, rajas mitu talurahvakooli - umbes nagu meie Forselius. Tasapisi sai temast üks Liivimaa mõjukamaid kirikutegelasi, kuni 1702 Vene väed Aluksne vallutasid ja Glücki koos teenijanna ja kasutütre Marta Skavronskaga vangi viisid - sellest sai hiljem Katariina I. Seda imet Glück näha ei jõudnud, suri 1705 Moskvas. Enne jõudis ikka seal ka hariduselu korraldada.  (1712. aastal abiellus Peeter I õigeusku pööranud ja Katariinaks ristitud Marta Skowrońskaga.) Keisrinnana ei unustanud Katariina Glückide perekonda ja kinkis pärast pastori surma Glücki lesele eluaegseks kasutamiseks Ahja mõisa.
• 1694. aastaks oli Piibel, millel 2487 lehekülge ja kaalu 4 kilo, ilmunud. Seda trükiti 1500 eksemplari. Alūksnes asuvas väikeses 1990. aastal asutatud Ernst Glücki piiblimuuseumi toas on üks selline ka eksponeeritud. Esimest trükitud Piiblit on alles u 30. 
• Kui Glück jõudis Uue Testamendi tõlkimisega valmis 1685. aastal, siis lõunaeestikeelne „Meije Issanda Jesusse Kristusse Wastne Testament“ ilmus trükis Riias aasta hiljem, 1686. Selle töö taga oli 40 aastat Kambja kogudust teeninud teine Liivimaa pastor Andreas Virginius. Ligi pool sajandit pärast lätikeelse Piibli ilmumist, 1739. aastal, ilmus esimene eestikeelne Piibel 6015 eksemplaris.
• Tehtud töö tähistamiseks, istutas Glück kirikumõisa parki- häärberi lähedale kaks tamme. See tähtis ajalooline sündmus kajastub Alūksne linna vapis- nimelt on vapil Piibel ja tõlkimise aasta.
• Euroopa põhjapoolseim piiblimuuseum.
• 
  
•  1342. aastal jõudsid Liivimaa ordumeister Burchard von Dreilebeni eestvedamisel Alūksne järve maalilisel saarel lõpule kivilinnuse ehitustööd ja 25. märtsil toimus linnuse pühitsemine. Kuna pühitsemine leidis aset Maarja kuulutamise päeval, nimetati paik selle päeva auks Marienburgiks.
• 1702. aastal Põhjasõja käigus hõivas Alūksne Šeremetjevi juhitud Vene sõjavägi. Linnus lasti õhku, linnake põletati.
• See komtuurilinnus oli võimsaim orduvalduste idaosa linnustest. Esimene komtuur – Arnold von Vietinghoff oli Alūksne mõisa omanike suguvõsa eelkäija.

https://www.aluksne.lv/est_02_01.php

Von Vietinghoffid
Nii esimene kui ka viimane Vietinghoff Alūksnes oli Arnold. Esimene Arnold oli 14. sajandi esimesel poolel valminud ordulinnuse esimene komtuur. Viimane, parun Arnold von Vietinghoff, lahkus 1918. aastal Saksamaale, võttes kaasa veidi ka lossi sisustust.

Lossi, mille fassaad vaatab järvele, lasi ehitada Alexander von Vietinghoff 1859.–1863. aastal. 

Lossis tegutseb veel noortekeskus ja erakätes olev loodusmuuseum. 

1781. aastal alustatud ja kaheksa aastat hiljem valminud luteri kirik ei sarnane väljast küll Kagu-Eesti luteri kirikutega. Alūksne kirik on ristkülikukujuline, peasissekäigule lisaks on ka külgedel sammaste vahel uksed. Kiriku 55,5 meetri kõrgune torni restaureerimist alustati 2010. aastal, kuid mullu sai raha otsa ja nii ta seal seisab raha ootuses, tornitipus oleva kuke valvsa pilgu all.

RAKETID

• Aluksne lähedal oli Valga keskmaaraketidiviisi üks polk.
• Aluksnes oli 2 maapealset ja 1 maaalune.
• Aluksne polgul oli 3 divisjoni, Zeltini, Silaktis ja Tirza. Zeltini baasi pääseb hästi vaatama, Silaktise baasis on noorsoovangla. Tirza pidi olema Vilaski moodi, shahtidega. Aluksne poolt Gulbene suunas on kõigepealt Silaktis, siis Zeltini ja edasi Tirza.

Lätis oli nõukogude ajal 12 tuumaraketibaasi, millest viis olid maa-alused. Dvina P12 objekti lammutustöid  nimetas mees keerulisteks – tegu on kümnekorruselise maa-aluse hoonega, mille rajamiseks on kasutatud väga vastupidavat betooni (Gulbene lähedal).

Alates 1961. aastast hoiti seal asuvates angaarides keskmise suurusega tuumarakette mille pikkus oli 22.1 m lennu kaugus oli (kuni 2500 km), 3.divisjon oli nelja maapealse stardiseadmega, mis oli täiesti varjatud. Zeltiņi raketibaas on ca.19 ha suur. Strateegiline rakettide baas oli jagatud perimeetriteks ning seal võis elada ja teenida kuni 300-350 sõdurit. Kuid ainult vähestel inimestel oli luba tsooni 3 ehk rakettide hoidlasse sisenemiseks.

Tänapäeval on kõige kuulsam monumendiks graniidist valmistatud Lenini pea mis on 3 meetri kõrgune ja asub raketibaasi territooriumil. 90. aastate alguses eemaldati see Lenini monument Alūksnest

• 
  

  Salajane R-12 tuumaraketibaas Zetlin

Valmiera

Jānis Daliņš (1904 Valmiera –  1978 Melbourne) oli Läti kergejõustiklane ja olümpiamedalist, kes võistles käimises. Daliņš võitis 1934. aasta Euroopa meistrivõistlustel kergejõustikus 50 kilomeetri distantsil ja sai hõbemedali samal alal 1932. aasta suveolümpiamängudel (Los Angeles selles linnas ka 1984 OM) tulemusega 4:57.20. Ta osales ka 1936. aasta suveolümpiamängudel Berliinis, kuid ei jõudnud finišisse.

Daliņši olümpiamedal oli esimene Läti lipu all võidetud olümpiamedal. Ta oli ka esimene lätlasest Euroopa meister kergejõustikus.

Daliņš põgenes 1944 koos perega Saksamaale ning kolis 1949 Austraaliasse  ja elas surmani seal.

Tema nime kannab Valmiera staadion ja tänav Valmieras.

Põlismänni vaikne elu Gauja jõe maalisel kaldal lõppes 20.sajandi 30.aastate keskel, kui vaatajate arv, kes tahtsid näha maailmakuulsat kiirkõndijat Janis Dalinsi, ei mahtunud olemasolevale Limbazi tänava staadionile. Siis otsustati ehitada uus staadion männi naabrusesse. Puu on veel tänagi uhke oma suurepärasele mälule ja teab rääkida lugu, et pealtvaatajate arv oli 8000, kes tulid vaatama kuuekordset maailmarekordi omanikku kiirkõndimises. Kui olete eriti tähelepanelikud kuulajad, sosistab mänd teile saladuse, et Janis Dalins o l i esimesel võistlusel ainult 22 aastane ja ta sattus võistlustele juhuslikult. Kuna võistlusel puudus üks osaleja, siis Janis Dalins andis nõusoleku osaleda 2 kilomeetri kiirkõnni võistlusel. Ta edestas võistlusel tolle aja Läti rekordiomaniku Alfred Durensi.

*   *   *

• Valmiera linna asutamise alguseks loetakse aastat 1283, kui hakati ehitama Püha Simoni kirikut. 
• Nimekujud: Wolmaria, Wolmahr, Waldemer, Wolmar.
• 1365 on teda esimest korda dokumentides nimetatud Handa liidu liikmena.
• 19. saj II poolel korraldatakse parveliiklus üle Gauja; hakatakse sillutama tänavaid, tehakse ka esimene puusild üle Gauja. 
• II MS teeb palju kahju; 1/3 linnast on hävinud, kesklinn maha põletatud. Seetõttu säilinud vaid mõned 18 saj hooned: Vana Apteek, Walteri maja, Hobupostijaam. Soovitame vaadata ka ehitisi nagu Viestursi ja Valmiera 5. keskkool, SEB panga Valmiera filiaal, Kohtumaja, kino „Gaisma” ja uut kaubanduskeskust „Valleta”.
• Liivi ordulossist on säilinud vaid lossi välisseinte varemed ja keldrid. 
• Püha Simeoni kirik: 13 saj lõpust; peaaegu täielikult säilinud keskaegne välimus; kirikus asuvad 15.-16. saj tuntud linnaelanikehauakivid; 1886 meister F. Ladegasti ehitatud orel; kantsli- ja seina- ja orelimaalingud (1730). ,  Alates 2019.aasta augustist on võimalik näha kellamehhanismi ja tutvuda kirikukõnedega. Kiriku torni vaateplatvormilt saab näha Valmiera linna panoraami.
• 
  
• Kasv on olnud kiirem kui üheski teises Vidzeme linnas, suurim linn. 
• 
  
• Linna lipul on sügiskuldne ja rukkilillesinine värv; keskel V vapp. Kuldne ja sinine on Põhja-Läti ehk Vidzeme värvid, mis sümboliseerivad Gauja jõe sinist vett ja kollast varsakapja jõeniitudel.
• Linna vapil on kuldsel taustal roheline pärnpuu, punase härja pea ja kilbid Läti puna-valgega. 
• Linna logo: Sõna Valmiera esimene täht on stiliseeritud Gauja jõe voolu siluett ja laine.
• 
  
• Vidzeme Olümpiakeskuse kõrval asub skulptuur - pronksi valatud Maris Strombergsi BMX jalgratas. V on Läti BMX-sõidu häll. Maris Strombergs on esimene kahekordne OMvõitja BMX rattasõidu alal. Pronksi valatud ratas kujutab hetke, mil see mandub peale hüpet ja väljendab liikumist, jõudu, energiat. OMvõidud 2008 Pekingist, 2012 Londonist. Skulptuur avati 2016. 
• BMX (Bicycle Moto Cross) on ekstreemspordiala, mille põhiline eesmärk on spetsiaalsete jalgratastega võidusõitmine krossirajal või takistuste läbimine ja trikkide tegemine. Termin BMX viitab ka spetsiaalsetele 20-tolliste velgedega jalgratastele, millega harrastatakse nii krossi kui muid BMX-i stiile. BMX tekkis hilistel kuuekümnendatel Californias, sel ajal sai populaarseks ka motosport USA-s. BMX-i kontseptsioon jalgratastel loodi, kuna noortel ei olnud võimalust soetada mootoriga rattaid. 1981. aastal loodi Rahvusvaheline BMX föderatsioon ja esimesed maailma meistrivõistlused peeti 1982. Peetakse kahte tüüpi võistlusi: kross ja freestyle. 
  BMX-il peetakse kahte tüüpi võistlusi: BMX-kross on olümpiaala, mida sõidetakse 350m ringil. Kaheksa võistlejat stardivad kaheksa meetrit kõrguselt rambilt ja võistlevad rajal, kus on hüppeid, kurve ja siledaid kohti. Esimese koha saamiseks tuleb lõpetada esimese nelja seas, et järgmistesse sõitudesse edasi pääseda. BMX-freestyle’is tehakse erinevaid hüppeid ja trikke. Võistlust saab korraldada siledal maapinnal, takistustel või rambil. Freestylerid kohtuvad omakeskis või võistluste ajal, millest kõige populaarsem on X-Games. Võislejaid hinnatakse trikkide järgi (raskus, originaalsus ja stiil).
• 
  
• 
  
• Vecpuisa kontserdisaal ja park - 1913 kinkisid 8 vallalist meesterahvast linnale pargi. 1914 ehitatud hoones - kontserdid
• 
  

*   *   *

Kutsume huvilisi 9. mail osalema Valmiera aktiivse turismihooaja avaüritusel, veekarnevali paadimatkal Abuls–Gauja, matk pakub positiivseid emotsioone ja meeskonnatunnetust. Traditsiooniliselt algab paadimatk Brenguli õlletehase aiast ja kulgeb mööda Abulsi ja Gauja jõge Valmiera paadikuurini. Üritusele lisavad vürtsi täiendavad tegevused jõekallastel, paadimatka stardipaigas ja matka lõpus. Pidulik ürituse lõpetamine on ette nähtud Valmiermuiža õlletehase ümbruses. Käesoleva aasta paadimatka–karnevali teema rajaneb läti kirjanike Rainis ja Aspazija lugude motiividel.

*   *   *

Igale aktiivse puhkuse austajale pakutakse võimalust jalutada (eelkõige paljajalu!) 2,7 km pikkusel järskude kallastega Gauja jõe äärsel «Tunnetuste rajal». Rada on rajatud looduslikest materjalidest: jämedast kruusast, kuuse- ja männikäbidest, liivast, kaltsineeritud savitükkidest, kooremultšist (kokku 15 erinevat multšitüüpi), kastaniviljadest ja Valmiera klaaskiuhelmestest. Loodusrada koosneb erinevatest tasakaaluelementidest – puude vahele paigutatud laudadest, treppidest ja käigusildadest, kus iga loodusraja külastaja saab testida oma tasakaalutunnetust. Suvel on soovitav läbida loodusrada paljajalu, kuid talvel tuleks lumekingad jalga panna. Loodusrajal jalutades saate nautida järskude kallastega Gauja jõe kaunist vaadet. Pärast jalutuskäiku on huvilistel võimalik turgutada väsinud jalgu vannis, kuhu on lisatud vastavalt aastaajale erinevaid pungi, õisi, lehti ja marju. See kogemus äratab kõik 5 meelt!

2015. aastal märgistatakse «Tunnetuste rada» Balti seiklusraja märgiga. Janis Dalinsi tänav 2, Valmiera +371 2787 9242 GPS: 57.5410194, 25.4405051 www.sajutuparks.lv

https://www.visitjurmala.lv/images/userfiles/Par%20mums%20raksta/7.pdf

*   *   *

 Terbati tänava allee põlispuud on kogenud kauge aja ajalugu, mille kaudu tee viis mitte ainult kuulsa Valmiera mõisani, vaid ka Venemaale ja Eestimaale. Nad olid tunnistajaks rahva lemmikule, turule, kui ka ebaõiglastele kauplemisvõtetele – turupäevade hommikuil äärelinna rahvas ostis enne linna talupidajate käest kaupa ja müüsid selle turul kallimalt. Põlispuud kuulsid ka tulekustutuse põhilisi tingimusi – valmis peab olema pikk redel, lokulaud ja veepaak. Igal majaomanikul pidi reservis olema piisav kogus vett ja ämber tuleõnnetuste vältimiseks. Puud on talletanud ka iga aasta 1.mail Raekoja koosolekul loetud seadusi. Koosolekul loetud seadused tähendasid, et õigusrikkumiste toimepanemise puhul ei saaks keegi tugineda seaduse mittetundmisele. Kui seisate vaikselt, äkki puud sosistavad teile veel nii mõndagi Rootsi ajaloost.

Paulsi Valdensi tänava lähedal olemasolevad võimsad puud – kaks tamme ja kaks paju aitavad rääkida kuulsa keemiku, seitsme Nobeli preemia laureaadi Pauls Valdensi lugu. Valmiera oli Pauls Valdensi nooruspõlve linn, mida suur teadlane külastas õppimise ja töötamise aastatel kui elas Venemaal, Saksamaal, Ameerikas ja mujal. Siin kohtus ta kiriku pastoriga Janis Neiladiga, õpetaja ja ajaloolasega Voldemars Balodisega ning teistega. Huvitav ja tähelepanuväärne oli kohtumine tulevase muusikuga Jazeps Vitolsiga, kui selgus, et mõlemad on sündinud samal kuupäeval, kuul ja aastal – 26.juuli 1863.aastal ja mõlemate isad pärinesid Evele vallast. Koordinaadid: X 586952, Y 377390; X 586941,Y 377341;X 586927, Y 377196; X 596936, Y 377283.

Pudru metsa põlispuud. 19.sajandi 60.aastatel o n ümbritsevas piirkonnas kasvanud suur paju ja kevadel voolas siin allikas. Sellele kohale omistasid kohalikud erinevaid võlu- ja tervendavaid võimeid, ning seepärast annetasid tanguputru. See on üks seletustest, miks metsal on selline ebatavaline nimetus. Paju jumaldamine ei jäänud tähelepanuta ja 19.sajandi teisel poolel piiskop Valters, kes oli Valmiera linna pastor, andis käsu paju raiuda ja põletada. Keegi seda ei teinud, sest räägiti, et välk lööb pajurajuja maha. Pastoril ei olnud muud valikut kui raius ise paju maha ja põletas. Koordinaadid: X 583572, Y 376569; X 583567, Y376552; X 583331, Y 376134.

20.sajandi 60.-70.aastatel iga aasta aprilli kuus on see mänd kuulnud motovõistluste „Gauja Cup” undamist, müra ja kaasaelamiste juubeldamist, kui mitu tuhat meest ja arvuliselt väiksem naiste seltskond külastasid oma lemmikut Valmiera visiitkaardiks muutunud legendaarset motokrossi. Putrini lähimetsas rajatud rajal toimunud võistlused said hiljem mitteametliku motokrossi avavõistluse staatuse. Üleliidulised motokrossi võistlused tõmbasid magnetina Valmierasse nii tipptasemel võistlejaid kui ka tuhandeid pealtvaatajaid Läti- ja Eestimaalt. Lisaks kõrgetasemelistele võistlustele jätkus ka hõrgutisi pealtvaatajatele, kes said nautida tolle aja defitsiiti, nagu apelsine, jahimehe vorsti ja maitsvat šokolaadi. Koordinaadid: X 583397; Y 376545.

 Suur pärnapuu, mis on kasvanud Valmiera hariduse hälli juures, räägib teile koolitööst Breezi aidas, kuhu viidi esimene Valmiera talupidajate kool peale tulekahju. Koolis oli ka õpilaskodu, kus oli lubatud ööbida lastel, kes olid pärit kaugematest küladest. Koolilapsed magasid õlekottidel üksteise kõrval. Hommikul kell viis süüdati lambid, õpilased koristasid oma magamisasemed, pesid ja igaüks sõi seda, mida leidis oma leivakotist. Huvitav oli keskpäev, mis kestis kolm tundi ja kus tehti erinevaid käsi- ja talutöid: nööride ja köite punumine, tööriistade valmistamine, puidust kausside parandamine ja muid töid. Kell kaks viidi käsitöötarbed ära, ruumi toodi tahvel ja jätkati koolitööd. Õhtul jälle tehti majapidamistöid. Poisid saagisid puid ja tõid vett, tüdrukud kudusid ja töötasid köögis. Õhtul võttis igaüks oma leivakotist toitu. Siis mindi magama, et hommikul kell viis taas alustada päeva. Hetkel säilitatakse Läti Vabaõhumuuseumis Breezi aida kooli ajalugu. Koordinaadid: X 583911; Y 377230.

Tamm Valmiera vaegkuuljate laste internaatkeskkooli juures on olnud tunnistajaks suure mehe töödele kuulmispuudega laste koolitamisest Valmieras. 19.sajandi teisel poolel Ozolmuiza krahvinna tõi oma välisreisidelt idee, hakata Valmieras õpetama kurttummade lapsi. Ta ka rahastas seda mõtet. Noor ja suure tahtejõuga andekas noormees Vilis Sveede alustas üksinda kurttummade laste koolitamist. Aja jooksul võeti tööle ka teisi õpetajaid, kuid siiski oli suur puudus vastava ettevalmistusega õpetajatest ja puudust tunti ka rahast. Selleks, et kindlustada kooli toimetulek, Vilis Sveede koos õpilastega sõitsid hobuvankriga naaberküladesse, et peale jumalateenistust näidata oma oskusi ja õpetamismeetodeid. Koordinaadid: X 584873; Y 377814.

Dikli küla - Läti laulupidude häll

Muuseumi ürdiaed
Jana Dalina iela 2
www.sajutuparks.lv

Ööpäevaringselt avatud; 8 keeles tõlgitud materjalid ca 150 ürdi- ja ravimtaimeliigi kohta.

• 
  

• Beveriina maakond
• "Arāji", Brenguļu pagasts
• http://www.beverinaslabirinti.lv/
• +371 20383303

Beveriina puuskulptuuride labürindid ja park (V-X)

Lisa marsruut

Beveriina maakonna Cempi külas asub puuskulptuuride park “Beveriina labürindid” – koht aktiivsele ja passiivsele puhkajale, samuti ka väiksemad pidustused. Pargis saab näha 370 puuskulptuuri, 5 labürinti – 630 meetrit pikka labürinti “pipraga” täiskasvanutele. Pargis asub ka lillede meditatiivne labürint, hulljulgetele – “Õuduse labürint” metsas, lastele – 25 meetrine labürint “Tracis” mustsõstardes, oksade labürint "Dižputna ligzda"(Linnupesa). Täiskasvanutele ja lastele meelelahutus – 60 suuremahulist vabaõhumängu ja atraktsioonid. Hariduslik loodusrada "Putnu iela" (Lindude tänav). Pargis on  pikniku- ja lõkkekohad.

Jalakäijate tee ja vaateplatvorm Valmiera puhkepargis on ehitatud vastavalt universaalse disaini põhimõtetele, mis võimaldavad lihtsat juurdepääsu Gauja jõele ja meelelahutusinfrastruktuurile, ka ratastooliga inimestele, emadele lastevankritega, kellel on piiratud juurdepääs loodusradadele. Vaateplatvormile viiv tee on ümberehitatud ja külastajatele  liikumise mugavuse tagamiseks varustatud  metallist käsipuudega. Külastajate liikumist objektil suunatakse ehitatud konstruktsioonide abil. Nii kaitstakse samaaegselt loodust ja bioloogilist mitmekesisust.

Kitse kärestikud

Vaatamisväärsused Valmieras – Koiva jõe järsud kaldad, sõudmise slaalomi rada Krāces, Jani Dalinsi staadion, II maailmasõjas langenud sõdurite memoriaal, Luca mägi ja mõis, vabaõhulava, Diivali kalmistu, Elku saareke.

Oleksite olümpiad

ANTS JUSKE

Eesti võib-olla suurim kergejõustiklane -  Juunis 1952 nimetas USA uudisteagentuur Associated Press Lippu kümnevõistluse suursoosikuks . Artikkel kandis pealkirja “ Heino Lipp – olümpia ähvardus ”.

Kas on mõni Eesti sportlane saanud sellist hinnangut : “ Võibolla kõige silmapaistvam atleet , keda Venemaa kavatseb saata Helsingi mängudele , on Heino Lipp , 224 naela kaaluv eesti hiiglane , oma kodumaa põlevkivikaevanduste piirkonnast . Lipp on fenomenaalne oma suuruselt , välimuselt ja saavutustelt … Lipp on praegu kahtlemata maailma paremaid talente söerajal ja võistlusväljal .”

Hoiatus Bruno Jungile

Helsingi OM oli eriline . Korraldajad soomlased pingutasid kõigest väest , sportlasi ja pealtvaatajaid oli rekordarv . Arenenud oli tehnika , võistlusvahendid , ka meedia tähelepanu oli suurem tänu televisiooni arengule . Muide , meilgi müüdav helesinises purgis džinn toonikuga ilmus Soomes müügile just olümpia ajaks .

Kergejõustikus võistles rekordiline arv atleete – 963 sportlast 57 maalt . Seejuures pani N Liit välja kõige arvukama esinduse , isegi suurema kui USA ja korraldajamaa Soome . Püstitati arvukalt maailma- ja olümpiarekordeid .

Kuna Heino Lippu võistlema ei lastud , olid meie lootused käija Bruno Jungil . N Liidus olid seni tooni andnud Läti käijad Arnolds Krūkliņš , Ādolfs Liepaskalns , Pēteris Zeltiņš . Enne olümpiat aga suutis Bruno Junk neid ületada ning püstitada N Liidu rekordeid . Helsingist hakkas tulema häid uudiseid : Junk võitis 10 kilomeetri käimise eelvõistluse uue olümpiarekordiga 45.05,8 . Paugupealt oli ta peafavoriit .

Finaalis hoidis Junk algul madalat profiili , lasi juhtida inglasel Colemanil . Siis inglane väsis ja liidriks tõusis hoopis tagant tulnud rootslane John Mikaelsson . Võrdselt nad tulid , edumaa teiste ees kasvas iga ringiga , kuni …

Üllatuseks kõigile tegi peakohtunik Jungile määrustevastase käimise eest hoiatuse . Junk , kelle käimisstiili loeti üheks maailma parimaks , sai nii karmi otsuse . Teine märkus oleks tähendanud diskvalifitseerimist . Junk pidi alandama tempot ja jälgima iga oma liigutust .

Kuid see polnud veel kõik . Eelviimasel ringil alustas lõpuspurti šveitslane Fritz Schwab , kes oli Jungist 90 meetrit maas . Bruno Junk on asja ise kommenteerinud : “ Siiani ma ei mõista , kuidas sai Schwab mulle käies järele jõuda . Viimased kilomeetrid olin läbinud üksnes kolmveerand jõuga . Rohkem “ gaasi ” anda ei julgenud .

Hõbemedal on liiga kallis riskeerimiseks ! Zeltiņš püüdis oma tahet kohtunikele eelvõistlusel peale suruda . Tulemus oli kurb – ta diskvalifitseeriti .”

Enne lõppu vibutas kohtunik jälle hoiatavat lippu ja Junk võttis veel tempot maha . Kuid medal , olgugi pronks , on ikkagi medal .

Liepaskalns Adolfs - tegi küll maailmarekordi, kuid on tahaplaanile jäänud...
malaniesi ragva hulgast
- võitja on see, kes teeb kõige rohkem trenni! Mul käidid 200, mul 250... Liepaskalnil oli 300, üks bluffis, et tal 350 - tegi võistluspäeva hommikul veel 50 lisaks, tulemustes see muidugi hästi ei kajastunud.
- võitja on see, kes sööb kõige rohkem - 20 keedumuna hommikul! Juba 1 km andis kõht ennast tunda

Lumpis - lump / tiik, lomp
Lätlased on oma kilplasteks teinud selle rahvakillu - eelviimane president oli ka nende hulgast...

Lähis-Läti tehn

7-10 Võru-Antsla-Vecpielbalga 200 km 

10-11 Vesiroosides

Alustame taluga, kus pererahva hobiks on vesiroosid. Erinevat sorti ja värvi vesiroose

täis tiigi kaldal räägib omanik populaarsest vesiroosi-rahvalaulust ning jagab

soovijatele praktilisi näpunäiteid nende kasvatamiseks. Võimalik ka kaasa osta.

Külastustasu otseselt pole, kuid pererahvas on rõõmus karpi jäetud annetuse üle.

Tālr. + 371 26253468

Vecpiebalga

Ūdensrožu dīķi

onkuls@inbox.lv

https://www.celotajs.lv/de/e/vecpiebalgas_udensrozes?26

VT KAARTI

https://www.celotajs.lv/de/e/map/vecpiebalgas_udensrozes?2

11-12 / 60 km Ungurmuižasse

12-13 Ungurmuiža (kohvipaus)

Ungurmuiža mõisa kompleks barokkstiilis härrastemajaga on ainus säilinud 18. saj

puitarhitektuurimälestis Lätis.

Hind täiskasvanutele: 3,00 €, laps, pensionär 2

+371 22007332

www.ungurmuiza.lv

13-13.30 (o,5 h / 30 km)sõit Limbažisse 
13.30 - 14.30 (1 h) Hõbedamuuseum  00371 29356 858, Burtnieku iela 4
                              www.sudrabamuzejs.lv Muuseumis on võimalik näha nii ehteid, iluasjakesi kui ka suureformaadilisi kunstiteoseid, sh ainulaadset kunstiteost „Tulevikuloss 3001”, mille valmistamiseks kulus üle 30 kilo hõbedat ja mis on suurim hõbetaies Baltimaades. Muuseumis saab tutvuda kollektsiooniga, kasutada giidi teenuseid, jälgida tööprotsessi ja tegeleda käsitööga. Pileti hind – 0,50/2,00 latti
PARKIDA saab kiriku juures Kloster ielal.
TURISMIINFO Tornu Iela 3, vana rdtjaam
SÖÖMISEKS: tavern "Tris Kambari"
                         Pargi kohvik (Parka iela 8 - koogid, sushi, supp - kerge lõuna
                         Klava - Lauku 1 - sees ja väljas
                         Viesis - Riegas iela 16 (pargis)
14.30- 15.30 (1 h) Lõunapaus
15.30 - 16.30 (1 h) sõit Burtnieki 
16.30 - 18.00 (1,5 h) Burtnieki aed

13-13.30 / 0,5 h Valmierasse

13.30 - 15 / 1,5 h 

1) Valmiera Tree Nursery. Adress: Burtnieku novads, Valmieras pagasts. Phone: +371  2667892. 

2)  "Stādu placis". Adress: Ezera street 3, Valmiera. Phone:  +371 29208567

https://staduplacis.lv/   

vaatame ringi Läti spordikuulsuste ja olümpiavõitjate linnas Valmieras ja viskame pilgu peale uuele

vaateplatvormile Gauja jõe ääres Atputase ehk puhkepargis, mille peaarhitektiks on Didzis Jaunzemis, uue põlvkonna üks andekamaid arhitekte ja mitmekordne Läti arhitektuuripreemiate laureaat.

15 -15.30 / 25 km Burtnieki

15.30 - 17 / 1,5 Burtniekis

külastame Burtnieks järve lõunakaldal asuvat Zenta Skrastina iluaeda,

üht kauneimat Läti aedadest. Ekskursiooni lõpus taimetõmmistega iluprotseduurid :).

a’2 eur

Tālr. +371 28606721, Vita Ozerinska, Zenta Skrastiņa;

https://www.celotajs.lv/de/e/zentas_skrastinas_darzs?0

Burtnieki

Jaunatnes iela 23

Kõik Läti aiad: https://www.celotajs.lv/de/c/wrth/goodies/plants?

27&lang=de&fbclid=IwAR1don8MV7CsnQAZ6g6oYC1IxTF1PcE5DZOItPdJSB7wr3WtMyMCqZoDz1k

Lisaks (?) Burtnieki mõisapark on riiklik looduskaitseala. Pargis asuvad graniidist trepid (iga samm

4,3 meetrit pikk). Pargis kasvab umbes 70 puu ja põõsa liiki. Pargis asuvad kõlakoda ja pärnapuude

alleed – Armastuse ja Ohkamise allee.

17 - 17.15 / 12 km Rencēni 

17.15-18.15 / 1 h 

Nursery "Zaļā Oāze". Adress:  Pumpura Street 1a, Rencēni, 

• +371 26126898
• bonuks334@inbox.lv
• GPS 57.7257090,25.4305827

17.15-18.15 / 1 h

18.15 - 19.15 / 1 h Antslasse