Gulbene ja kasemahl

Läti kasemahl kasvatab sakslaste juukseid

perefirma SIA Kainaži tarnib Briti ettevõttele Sibberi 30 000 liitrit kasemahla

mis läheb müügiks supermarketitesse. 

Mahla külmutame Lätis ning läkitame siis Inglismaale,» ütles Dienas Biznessile SIA Kainaži esindaja. Muu hulgas toodab firma kasemahla ka gaseeritud kujul.

SIA Sula on saanud aga tellimuse kaugest Taiwanist kahele konteinerile.
«Taiwanis kutsutakse kasemahla «jumalate joogiks».
Saksamaal aga valitseb veendumus, et toode stimuleerib juuksekasvu.

Riia ülikooli teadlased - nooruse eliksiir! Kask - tarkuse puu!

https://www.minulaps.ee/tervislik-elu/kasemahl-puhastab-ja-turgutab-keha

Kasemahl on elueliksiir, mille koostisaineks on loodus aeglaselt ja hoolikalt aastasadade jooksul valinud kõik vajaliku, et puu suudaks talvisest surmaunest taas elule ärgata ja kestma jääda. Kasemahla loomulik, mahe magusus ning puidu aroomained muudavad mahlajoomise ka inimestele elule virgutavaks naudinguks. Kasemahl sisaldab vett, glükoosi, fruktoosi, vitamiine (C, PP, karotiin), taimseid hormoone, saponiine, suhkruid, õunhapet, valku, rauda, fosforit, kaltsiumi, kaaliumi, magneesiumi, tsinki ja aroomaineid. Kasemahlas sisalduvad taimsed mikroelemendid on inimorganismile kergesti omastatavad, meie keha suudab seal leiduva kiiresti ja tõhusalt ära kasutada.

Rahvameditsiinis on kasemahlast abi leitud paljude hädade vastu:

• võitleb väsimuse ja stressiga
• värskendab ning peletab näljatunnet
• leevendab peavalu
• väljutab liigseid sooli ja ergutab neerude tööd
• leevendab turseid, podagrat ja reumat
• parandab vereloomet
• kiirendab ainevahetust ja lahustab tselluliiti

GULBENE

Linna nimi tuleneb lätikeelsest sõnast gulbis (tõlkes „luik“). Legendi kohaselt oli see piirkond kunagi nagu luigeparadiis ja väga suur hulk neist lindudest elas praeguse Gulbene (Kulna) linna piirides. Seetõttu on luike kui linna sümbolit näha linna parkides, skulptuuridel ja linna vapil. Kuid Gulbene on tuntud ka kui parkide linn, mille haljasalad hõlmavad üle 200 hektari.

Gulbene vald on rikas losside, mõisate, parkide ja maaliliste Läti maastike poolest, mis on täis võlu ning aristokraatlikku ajalugu. Linnas on kaks ajaloolist keskust ja kaasaegne keskus.
Kuni 20. sajandi alguseni tähistas linna keskust uhke Vecgulbene mõis.
1903. aastal hakkas aga teine keskus tekkima äsja ehitatud kitsarööpmelise raudtee ümber. Kaasaegne keskus on järk-järgult kujunenud nende kahe piirkonna vahele.

Gulbene–Alūksne raudtee on ainulaadne tänu oma kitsarööpmelisel raudteeliinil regulaarselt toimuvale reisijateveole.
Külastajatele on avatud vana depoo, näha saab depooelu, vanu vedureid-vaguneid, vedurite pöördsilda.
Siit saab alguse reis kitsarööpmelise raudtee regulaarliinil (Gulbene–Alūksne) ja tellitud aururongil. Proovida võib sõitu käsidresiinil.
Gulbene–Alūksne raudtee ajalugu ulatub 1898. aastasse, mil 1903. aastal ehitas Liivimaa juurdeveo selts 210kilomeetrise Stukman-Gulbene-Aluksne-Ape-Valka raudteeliini. 210kilomeetrine kitsarööpmeline raudtee avati liikluseks 1903. aastal.
Sõdade ajal käis raudtee käest kätte: oma sõjasaagiks kuulutasid raudtee nii Vene, Saksa, Nõukogude kui Eesti armee.
Läti iseseisvusajal sai Gulbene oluliseks raudteekeskuseks. Arhitektuurselt väärib märkimist Gulbene raudteejaama reisijatehoone, mis ehitati 1926. aastal. Hiljuti avati siin uus interaktiivne näitus “Raudtee ja aur”.
1970ndatel vähenes kitsarööpmeliste raudteede tähtsus kiiresti. Paljude entusiastide jõupingutuste tulemusel säilis Gulbene–Alūksne raudtee. Alates 2002. aastast haldab raudteed eraettevõte Gulbenes-Alūksnes bānītis. Kahe piirkonnakeskuse vaheline reisijatevedu on aga muutunud nõutud turismiatraktsiooniks.

Gulbene – Alūksne Bānītis on ainuke regulaarselt kurseeriv kitsarööpmelise raudtee rong Baltikumis. Iga päev teeb ta vastavalt sõiduplaanile, oma kiirustamata moel kaks reisi mõlemas suunas. Tunni ja 25 minuti vältel saab iga reisisell igal aastaajal nautida Vidzeme (Läti Liivimaa) puutumata loodust. 

Igapäevasteks sõitudeks kasutatakse diiselvedurit, kuid kaks korda kuus peatub Alūksne jaamas ka auruvedur Ferdinands. 

Vanade latgalite linnamäele ehitatud Gulbene luteri kirik on eriline selle poolest, et II MS kaotas torni ja seda ei taastatud.
Stameriena Aleksander Nevski õigeusu kirik - Majesteetliku kuju tõttu loetakse seda kirikut regiooni üheks mõjukamaks ja omapärasemaks õigeusu kirikuks. Kirik on taastatud endises hiilguses ja uhkustab torniristidesse paigaldatud mäekristallidega.

Lähedal asuv Stāmeriena loss on üks tähelepanuväärsemaid eklektitsistlikus stiilis hooneid Lätis. See põles 1905. aasta revolutsiooni ajal maha ja taastati 1908. aastal pärast ulatuslikku ümberehitust, mille käigus loss omandas ka neoklassitsistlikke ja juugendstiili tunnuseid. Loss sai meeldiva, poeetilise vormi, mis näitab suurepäraselt oma aja neoromantilist, isegi dekadentlikku stiili. Nimelt elas Stāmeriena lossis 1930. aastatel tuntud Itaalia kirjanik Giuseppe Tomasi di Lampedusa, kes oli abielus paruness Alexandra von Wolffiga. Tänapäeval on lossis avatud multimeediaekspositsioon Wolffide perekonna kohta ja suuremahuline fotonäitus lossi ajaloost.

Vecgulbene mõisakompleks on Gulbene valla pärl. 19. sajandil ehitatud mõis kuulus parun von Wolffi perekonnale ja oli üks luksuslikumaid mõisaid Vidzeme piirkonnas. Kompleks asub maaliliste vaadetega mäe tipus ja koosneb kahest lossist: neorenessanssi stiilis Valge loss ja neogooti stiilis Punane loss. Johann Gottlieb Heinrich von Wolffi ja tema naise, paruness Marissa armastuslugu on üks Gulbene kaunimaid legende. Wolff ehitas Vecgulbene mõisa Punase lossi ja kaevas oma naise sünnipäevaks M-tähe kujulise tiigi. Wolffide perekond majandas oma valdusi hästi ja sai jõukaks, juhtides piiritusetehast, pubi, veskit, juustuvabrikut ning suurt talu. Nende võimekus ja ambitsioonikus arhitektuurilise perfektsionismi osas on imetlusväärne ja kajastub isegi juustumaja ehituses.