reede, 10. juuli 2020

Limbaži

Limbaži (eesti keeles Lemsaluliivi keeles Lämmist nīn) - Liivikeelne nimi viitab soojale (lämmi, lämbe), mis võib olla ka negatiivses tähenduses (hingemattev), sõna nīn tähenduseks on 'linn'.

Elankkke ca 7000


1223. aastal ehitati baltisaksa ajaloolaste väitel Lemsallu liivlaste endise põlenud puitlinnuse asemele peapiiskop Alberti käsul Lemsalu piiskopilinnus, millest kujunes Riia peapiiskopkonna liivlaste alade halduskeskus. Ümber Lemsalu moodustasid kaitseliine 11 abi- ja vasallilinnust nii 
 Lemsalut peetakse ka liivlaste Metsepole maakonna keskuseks.
Limbaži (saksa keeles Lemsal) sai linnaõigused aastal 1385, Limbaži kuulus Hansa LiituKeskajal oli Limbaži Limbaži kihelkonna keskus, ja uusajal keskuseks kihelkonnakirikuga Volmari kreisis Liivimaa kubermangus.
Limbaži all peeti 19. juuni – 20. juuni 1919 Eesti Vabadussõja Lemsalu ja Roopa lahing. Lahingus langenute auks avati 1. juulil 1923 mälestussammas (Limbaži Vabadussõja mälestussammas)
Linna läbis varem laiarööpmeline Tallinn–Pärnu–Mõisaküla–Riia raudteeliin. Limbažini liiklesid reisirongid 1990. aastate keskpaigani, amortiseerunud raudtee likvideeriti 2005. aastal.

MONUMENT Kārlis Baumanis (ka Baumaņu Kārlis; 1835 Viļķene –1905 Limbaži) oli läti helilooja.
Ta lõi 1870. aastal laulu "Dievs, svētī Latviju", mis sai hiljem Läti riigihümniks.
Ta õppis Limbaži vallakoolis ja kuni 1856. aastani Cimze seminaris. Pärast seda pöördus ta Peterburi. Alates 1882. aastast elas ja töötas ta Limbažis.
Esimesel Läti laulupeol 1873. aastal esitati kolm tema kirjutatud laulu, nende seas ka "Dievs, svētī Latviju", milles sõna "Latvija" tuli küll asendada sõnaga "Baltija".

VANA TULETÕRJEDEPOO (torna iela 3) Tellistest hoone on ehitatud 19. saj teisel poolel historitsistlikus stiilis. Torni kõigil korrustel on säilinud järsud trepid. Võrdlemisi raske ronimine ja klaaspõrandad tugevdavad ekstreemseid emotsioone. Viienda korruse (poolkorruse) akendest avaneb vaade vanalinna keskosale. (tasuline, 0,5 eur)

KESKAEGNE LINNUS JA VAATETORN (Burtnieku 7)Lossi ehitustöid alustati 13. saj I poolel, 15.-16. saj asus selles Riia peapiiskopi residents. 1999. aastal alustati lossivaremete konserveerimistöid. Lossi väravatorni asemele ehitati vaatetorn.Lossivallide põhjapoolsest nõlvakust voolab välja allikas. Lossi keldrikorrusel on võimalik näha ainukest lossis säilinud ruumi. Puitkonstruktsioonidega on tähistatud Riia peapiiskopi endiste apartementide asukoht.

UUS LOSS / MUUSEUM (Burtnieku 7) Linnuse lõunapoolsele nõlvakule ehitati 19. saj algusaastatel elegantne hoone – Riia rae uus loss Limbažis ehk nn Loss-mõis. Kuuluvust Riiale tõendab ka hoone frontoonile kinnitatud Riia linna vapp. Hoone fassaadil on laialdaselt kasutatud klassitsismi stiili arsenali: sissepääsu asetus, nurgarustikad ja illusoorsed aknaääristused konsoolidega, lame kolmnurkne
frontoon ja profileeritud simss. Ühenduses stiili lemmik- (ka reglementeeritud) värvide - valge-kollane – vastumänguga, on sokli osa rustika kujundatud naiivselt – ülevärvitud halliks.
Maja fassaadi värv elas üle järgnevate sajandite maitsemuutused. Pärast mitmekordset toonide vahetumist muutus hoone sügavalt punakaspruuniks, mida ka kasutati näidisena fassaadi taastamisel.

GILDI TN Tekkis 14. saj. Hoonestatud 18. saj lõpus ja 19. saj. Sel tänaval asub maja, milles elas selgeltnägija Eižens Finks.

KRISTUSE ILMUMISE ÕIGEUSU kirik Kaunis kolmeosaline kirik on ehitatud 1900.–1903. a neobütsantsi stiilis. See asub Liivimaa-aegse kloostri kohal. Vidzeme suurim õigeusukirik väljaspool Riiat.

EVANGEELNE LUTERI KIRIK Kivikirik ehitati aastatel 1679–1680 ehitusmeister R. Bindenshu projekti järgi Riia rae raha eest. Hoone on mitmeid kordi põlenud. Kiriku interjööris on mitmesugustes stiilides kunstiteosed – kantselaltar, kantsel jm. Hooajal (mai–september) külastajatele avatud iga päev. Kiriku aias on Läti vabadusvõitlusele pühendatud mälestusmärk.

KATOLIKU KIRIK Ehitatud 1996. a (arh I. Jekale, D. Straubergs). Esimene pärast iseseisvuse taastamist Lätis ehitatud katoliku kirik.

TEATRIMAJA JA ÜHTSUSE PARK (VIENIBAS) Asub Rīgas ja Parka iela vahel. Avati 1892. a. Siin on olnud vabaõhulava ja toimunud teatrietendused. Pargis asuvad skulptor K. Baumanise poolt linnale kingitud skulptuurid. Ka asub siin Teatrimaja, kus tegutseb Auseklise-nimeline Limbaži rahvateater, Teatrimaja juures on kujur O. Šilova skulptuur „Suudlejad“




kolmapäev, 8. juuli 2020

Hõbe

Oļegs Auzers sündis 1950. aastal Riias.
Loometegevusega alustas, kui oli kuueaastane. Tema esimene suurem teos loodi eelkoolieas ja see oli puust purjekas.
20-aastaselt asus ta õppima juveelivabrikus ehete valmistamist. Pärast paariaastast koolitust ja juveliiri diplomi omandamist töötas ta juveelipoes, kus õppis palju vanu käsitöökogemusi.


Seejärel asus ta õppima Moskva Tarbekunsti Instituuti. Samal ajal hakkas ta huvi tundma idamaise meditsiini ja filosoofia vastu. Tema enda väärtusskaala, mis kajastub tema töödes, sai palju mõjutusi teistest kutuuridest. Ei ole paremat õpetajat kui keskkond, kuna selles on kõike - värvide ja varjundite kombinatsioone, kompositsiooni ja proportsioone, usub O. Auzers.

1970. aasta mais lõi Oļegs Auzers Riia pioneeride majas esimese laste juveliiriklubi.
Töötades ehteettevõttes Daiļrade vanemkunstnikuna, moodustas ta disainerite rühma, kes suutis ühendada loomingulised ideed ja tootmise.

80ndatel oli ta ehtekunstistuudio Rotkalis juhataja. Samal ajal rajas ta 9 Mai kalanduskollektiivi teise kunstistuudio Auda.
1991. aastal asutas ta Auzersi juveeli kunstikolledži, kus õpetas omaenda kunstikontseptsiooni. Selle aja jooksul loodi palju monumentaalseid töid. 2001. aastal valminud 128 cm kõrgune 20 kg kaaluv puuviljakauss sai esimeseks tööks taastatud Mustpeade maja hõbedakollektsioonis.

Oļegs Auzersi teoseid hindas kõrgelt ka Läti endine president Vaira Vīķe Freiberga, kes tellis Auzersi tööd Lätit tema eesistumise ajal esindama.


Kunstniku panus kultuuri pole mitte ainult tema õpilased, vaid ka kingitused Mustpeade Majale, Riia Ajaloo Muuseumile, Limbaži muuseumile ja Šveitsi Rahvusmuuseumile Zürichis.

"Ehted on üks suurimaid kunstiväljendusi, kuna need hõlmavad joonistamist, maalimist, skulptuuri, kompositsiooni, keemiat, metallitöötlust ja paljusid muid oskusi ja mitmesuguseid teadmisi. Lehtrina ühendab see endasse  tehnilisi ja vaimseid teadmisi.
Igaüks saab nullist õppida, kuna igal meist on oma talent, kes ootab avastamist, ja selle väljatoomine on minu töö."



On suurima peegeldusvõimeelektri- ja soojusjuhtivusega plastne ja pehme metallHoolimata sellest, et see on suurima elektrijuhtivusega metall, on kalli hinna tõttu siiski elektriseadmetes kasutusel odavam vask. Kõrgeima elektrijuhtivuse tõttu on hõbe väikseima takistusega metall.

Looduses leidub hõbedat ehedalt ja ühenditena, peamiselt lisandina polümetallilistes maakides kulla ja teiste metallidega.
Enamik hõbedat toodetakse vase, kulla, tina ja tsingi rafineerimise kõrvalsaadusena. Ehedat hõbedat tunti juba 3000 aastat eKr Egiptuses, Pärsias, Hiinas

Hõbemündid (elektroni kujul) võeti kasutusele Lüüdias juba 700 eKr. Hiljem hõbe rafineeriti ning münte toodeti puhtast hõbedast. Paljud rahvad kasutasid seda oma rahasüsteemi baasväärtusena. Näiteks Suurbritannia naelsterling vihjab oma nimes ühele Toweri naelale hõbedale (sterling silver). Sanskriti, hispaania, prantsuse ja heebrea keeles tähendab sõna "hõbe" nii hõbedat kui ka raha. Küll aga liikusid paljud riigid hõbedastandardilt kullastandardile, sest 19. sajandil avastati Ameerikas väga suured hõbedavarud ning kardeti, et seetõttu hõbeda väärtus langeb tunduvalt. 20. sajand tõi endaga kaasa ka kullastandardist loobumise. Tõuke selleks andis Richard Nixon, kes aastal 1971 eemaldas USA dollarilt kullatagatise ning lasi kursi ujuvaks. Viimane kullastandardiga valuuta oli Šveitsi frank, mis loobus sellest aastal 2000

Ehte- ja lauahõbe valmistatakse tavaliselt hõbedasulamist, kus on 92,5% hõbedat ja 7,5% vaske. USAs ei tohi reklaamida materjali hõbedana, kui seal sees ei ole hõbeda osakaal vähemalt 90%. Tavaliselt märgitakse väärismetallidele proov kolmekohalise numbrina, mis väljendab väärismetalli sisaldust konkreetses esemes. Näiteks proov 925 tähistab, et hõbeda sisaldus on 92,5%

Hõbe pärsib bakterite ja seente levikut riietel, näiteks sokkidel, seega lisavad mõned riidetootjad seda oma riietele, et vähendada ebameeldivad aroome ning bakterite või seente infektsiooni. Hõbe kantakse lõngale õhukese nanoosakeste kihina ning sellest lõngast valmistatakse hiljem riie. Teadmata on see, kuivõrd hästi hõbeda nanoosakesed riides püsivad ja kas sellel on mingi mõju inimese tervisele. Samuti ei osata öelda, missugust mõju see keskkonnale tekitab

Hõbedat kasutatakse toiduvärvinaEuroopa Liidus on hõbeda kasutamine toitudes kiidetud heaks ning talle on omistatud E-aine kood E 174.[12] Hõbedat kasutatakse peamiselt saiakeste, kookide, tortide ja muude magustoitude kaunistusena.

Hõbe avastati pärast kulda ja vaske umbes 5000 eKr. Esialgu tehti sellest ehteid ja teda kasutati vahetuskaubana. Kuna hõbedat looduses eriti puhtal kujul ei leidu, läks palju aega mööda, enne kui alustati maagi sulatamist ja sealt hõbeda kättesaamist. Üks tuntumaid iidseid kaevandusi asus Kreekas. Seda kaevandust kasutati aktiivselt aastatel 500–100 eKr. 

Ka Hispaania kaevandused olid suured hõbedaallikad. 16. sajandiks olid Hispaania konkistadoorid avastanud suured hõbedamaardlad Lõuna- ja Kesk-Ameerikast, tänapäeva Mehhiko, Boliivia ja Peruu aladel. Nende Uue Maailma kaevanduste tulemusena sai Lõuna- ja Kesk-Ameerikast suurim hõbedatootja maailmas.
 Et puhast hõbedat kätte saada, rakendati nn Mehhiko protsessi. Selle käigus hõbedamaak jahvatati ja seejärel segati soola, vasemaagi ja elavhõbedaga. Seda segu segasid loomad, kes olid seotud suure lihviposti külge ja käisid ringiratast ümber segukasti. Aegamööda muutus hõbe maagist puhtaks peeneks metalliks, see omakorda lahustus elavhõbedas. Aeg-ajalt elavhõbe eemaldati ja destilleeriti. Ühe ühiku hõbeda saamiseks kulus umbes kaks ühikut elavhõbedat. 
19. sajandi keskel avastati suur kogus hõbedat USAs Nevadas, see tegi USAst maailma suurima hõbedatootja kuni 20. sajandini, mil möödusid Mehhiko ja Peruu. 
21. sajandi alguseks on suurimateks hõbedatootjateks saanud Mehhiko, Hiina, Peruu, Austraalia ja Venemaa

1. The word ‘silver’ comes from the Anglo-Saxon word ‘seolfor’.
3. Ancient civilizations learned how to separate silver from lead around 3000BC.
4. Vanas Egiptuses oli hõbe kõrgemas hinnas kui kuld, väärtuslikum. 
5. Hõbedat on mainitud ka piiblis. 
7. Hõbeehted olid vanadel rahvaste uskumustes sageli nn eriliste võimetega - ravijõulised, hea õnne toojad, kurjuse eest kaitsjad.  
9. Keskajal oligi naela vääringuks nael hõbedat
10. Foiniiklased hoidsid vett, veini ja äädikat hõbepudelites, et vältida vedelike saastumist bakteritega.
11. Alkeemikud nimetasid hõbedat nimega lunar, kuna seda seostati kuu, mere ja erinevate Kuujumalannadega.
12. Kreeka jumalanna Artemis sõitis läbi taeva hõbedase vankri, tulistades hõbedase vibuga maa peale hõbedaseid kuukiiri.
13. Hõbe on kõige peegeldavam element, peegeldades 95% nähtava valguse spektrist. See ei toimi aga, kui te tahate peegeldust saada ultraviolettkiirguses - siis on ta sama hea peegeldaja kui mistahes kivi. 
15. Hõbedajodiidi on kasutatud selleks, et panna pilved sadama ja saada niimoodi orkaane kontrolli alla. 
16. Hõbe on hapnikus ja vees stabiilne, kuid tuhmub kokkupuutel osooni, vesiniksulfiidi või väävlit sisaldava õhuga, reageerides väävliühenditega, mis põhjustavad musta väävli kihi.
17. Lisaks kullale on hõbe kõige elastsem (tempermalmist) metall. Untsist hõbedast (28 grammi) võib teha traadi, mis on 8000 jalga (2500 m)  pikk.
22. In India food was sometimes decorated with a thin layer of silver, known as ‘varak’.
23. Hõbedalt on endale nime saanud Argentiina - kui hispaanlastest vallutajad sinna maabusid, kinkisid põliselanikud neile hõbeesemeid.
25. Hõbe on parim elektrijuht; kõiki teisi elemente mõõdetakse tema suhtes. Hõbeda elektrijuhtivus (ainukesena) on 100%, järgmiseks lähimaks elemendiks on vask 97%-ga.
28. Hübeda sulamispunkt on  961.78 C aja keemispunkt  2162 C.
29. Silver is used as a food additive or colouring, and has the E number E174.
32. Silver is not toxic to humans! In fact, it actually kills some bacteria; but that doesn’t mean you should try eating any.
33. Hõbeühendid võivad imenduda vereringesüsteemi ja  hõbe võib ladestuda erinevatesse kehakudedesse. Argyria on nahahaigus, mis ilmneb hõbeda imendumisel kehakudedesse ning mida iseloomustab naha hall pigmentatsioon ja hall limaskest.
35. Bakterid ei suuda hõbeda suhtes resistentsust arendada nagu antibiootikumide korral.
36. Hõbedaühendeid kasutati nakkuse leviku tõkestamiseks sõjatsoonides Esimese maailmasõja ajal.
37. Hõbedat kasutatakse mõnikord - tavaliselt alternatiivmeditsiinis - külmetushaiguste ja gripiviiruste, samuti siinuse- ja kopsupõletike raviks.
39. Hambaplommid
40. Kuni 1965. aastani sisaldasid USA-s vermitud mündid 90% hõbedat. Aastatel 1965–1969 langes see 40% -ni. Tänapäeval on hõbeda tarbimine tootmist ületanud, seega kasutatakse vähem väärismetalle.
48. There is no word in the English language that rhymes with silver. Seriously, try it!
49. On the periodic table the chemical symbol for silver is Ag, which comes from the latin word for silver, ‘argentum’. This in turn comes from the sanksrit word ‘argunas’, which means ‘shining’.
50. The words for ‘silver’ and ‘money’ are the same in fourteen languages.
51. The Anglo-Saxon word ‘seolfor’ (see above) is derived from the Germanic ‘silabar’.
52. Silver has been commonly known as ‘the poor man’s gold’ throughout history.
53. Sõna "sterling" tähistab normannide poolt kasutusele võetud hõbedast penne, mis olid kaunistatud tähtedega; nende sõna sterre muutus stärniks, mis seejärel muutus sterlingiks.
55. Britannia silver is an alloy of 95.8% silver and 4.2% copper, also used for jewelry and silverware. Mexican silver is 95% silver and 5% copper.
57. Alpaka hõbe pole tegelikult üldse hõbe, vaid mitteväärismetallide sulam, mille omadused sarnanevad roostevaba terasega.
58. Ehte valmistamiseks lisatakse hõbedale muid metalle, nii et hõbe oleks vastupidavam ja kauem vastu.
61. Jää sulatamiseks mõeldud auto tagaakna jooned on valmistatud hõbedast.
64. Silver is used in solar panels, electrical circuits and contacts, batteries for medical devices like pacemakers and hearing aids, and for space travel.
66. Ühe hõbedatera saab pressida leheks, mis on 150 korda õhem kui keskmine paberileht.
68. Silver is harder than gold, but softer than copper.
69. Silver has had more patents issued with its use than all other metals combined.
72. Kui te kunagi libahundiga kokku puutute, on hõbe väidetavalt ainus viis selle võitmiseks.
74. The expression ‘born with a silver spoon in their mouth’ actually refers to health rather than wealth, as children fed with silver spoons were believed to be healthier.

https://www.youtube.com/watch?v=Qa35E8MY_fA

Sõna "hõbe" on pärit varasest läänemeresoome-saami tüvevarast - vähemalt 3000 aasta kauguselt, nagu ka nt ilves, jätka-, küll, ligi, nina, org, vihm.
  • 13. I 1404 võttis Inglise parlament vastu "Paljundajate seaduse", mis keelas alkemistidel kasutada oma teadmisi, et teha kulda ja hõbedat.
Kuningas Henry IV pelgas, et mõni türann võib suure hulga sellise kulla abil riigi üle lüüa. Alkeemias valitses veendumus, et müütilise aine, nn tarkade (ka filosoofide ehk filosoofilise) kivi abil saab muundada odavaid metalle kullaks ja/või luua eliksiiri, mis ravib kõiki haigusi ja muudab inimese surematuks. Seadus kehtis aastani 1689.
  • 24. I 2013 müüdi New Yorgis oksjonil maailma kõige kallim münt.
Haruldaste müntide firma Legend Numismatics ostis 1794. aastal löödud hõbedollari, nn Liberty dollari ehk Vabaduse dollari 10 016 875 dollari (7,7 mln €) eest.
Esiküljel kujutatud Vabaduse pika soengu järgi ka "Lehvivate juustega hõbedollari" nime kandvad mündid olid USA esimesed. Neid löödi aastatel 1794 ja 1795, kõige esimesed 15. X 1794.
Hõbe hävitab mikroobe, ent paljudest teooriatest hoolimata ei ole selle nähtuse toimemehhanism lõpuni selge.
Linnuriigis on toredaid hõbekodanikke, näiteks hõbeleevike, hõbe-peoleo, hõbepütt, hõbe-kuldnokk, hõbe-piilpart, koldjalg-hõbekajakas, hõbe-keisertuvi, hõbepõsk-kiiverlind, hõberind-vihmakägu, öö-hõbehaugas, hõbe-lainokk, hõbelaup-paradiisilind jt.
Taimeriigis on toredaid hõbekodanikke, näiteks hurmav hõbepael, hõbedane küüsnelk, hõbedane oganupp, hõbe-huuljalg, hõbe-kurereha, hõbe-mätashari, hõbe-päevalill, hõbeseemneline kõrvits, käohõbe, sale hõbekakar, seltsiv hõbeliilia, tulemäe-hõbemõõk jpt.


Contralt

Olõ-i taa läti kiil midägi nii lihtsä, et panõt mugu

egäle sõnalõ s-tähe lõppu ja saatki kõnõldus


 Ku Eestin vihma satas, ütles eestläne, et jummal om lätläne.Tuu ütelüs võisi olla peri läti rahvalaulust ehk daina’st. Om laultu, et vihmakõnõ, mine mürinäga eestläisi pääle, selle et eestläisil omma musta rõiva, näile om vihma vaia, lätläisil valgõ rõiva, näile vihma vaia ei olõ.
Eestläisi musta rõiva – sääl om vast mõtõld mulgi kuubõ. Lätläse tundva mulke maru häste, iks piirinaabri. Käü esiki jutt, et nimi «mulk» om lätläisi pantu, selle et muļķis om läti keelen «ull». A tuu om ull jutt, selle et läti muļķis üteldäs vällä inämb-vähämb nigu «muljtis». Esi olõmi ulli, ku mõtlõmi, et lätläse meid ullis pedävä.
Eestläne muiduki tiid, et prantsusõ kiil om väega lihtsä, panõ õnnõ egäle sõnalõ la ette. Viil lihtsämb om läti kiil – s-tähe lõppu ja lätläne saa kõgõst arvu. No olku, alkohol om läti keelen tõtõst alkohols.
A om üts illus võru sõna, midä teedäs küländ pall’u ka suurõn Eestin ja midä mu meelest piässi ka lätläisile rohkõmp oppama. Tuu om «pudsunudsija». Läti keelen putekļu sūcējs. Mu meelest väega illus naid kõrvuisi kullõlda. Üts sõna, midä mullõ viil miildüs võru ja läti keelen võrrõlda, om mazgāt, miä tähendäs – mõskma.
Põnnõv oll’, ku löüdse kirätükü, kon lätläse märgutasõ, kas näide president Vējonise Raimonds kõnõlõs maliena (malēniešu) kiilt. Maliena keeles kutsutas ülembläti murrõt, midä kõnõldas päämidselt Vidzeme hummoguosan. Kiäki oll’ tähele pandnu, et presidendiherrä ütles tiigi kottalõ «lump». Omgi niimuudu, et läti keelen diķis ja maliena keelen lumpis. Üte maliena keele sõna kuulsõ viil Läti raadiost – tuu om umba, miä tähendäs latsõhoitjat.
President iks peris maliena keele kõnõlõja ei olõ, a mõnõ sõna ommava külge jäänü. A või olla ei julgu egäüts hinnäst ka malieniidis pedädä, selle et tuu nimi om tulnu kunagi nall’alugudõst. Ku viil kõnõldas, et maliena rahvas oll’ sääne, kiä valgust kotiga tarrõ kandsõ, sis võisi arvada, et nä omma olnu lätläisil nuusama, kiä meil kilplasõ. A peris vast ei olõ, selle et kilplaisi keelest ei olõ midägi kuulnu.
Hää om tuu, et Markusõ Dace, kiä om põralt Liepāja ülikooli rektri, om rohkõmb kursin tuu maliena keelega ja kõnõlõs tuust meile Kornetin ligembält.
Ku eestläsel iks tuu väega henge pääl om, et lätläse kõgõlõ s-tähe lõppu pandva, sis om vällä pakku sääne keele piirkundlik erikuju, midä kõnõlõsõ ventini ehk Ventspilsi kandi rahvas. Näil om kombõs tuu s-täht säält sõna lõpust är häötä. Üldäs viil, et nä esi ei häötä midägi, selle et Ventspils om väega mere veeren, ja sääl om piaaigu kõik aig nii kõva tuul, et tuu viigi nuu s-i säält sõna lõpust minemä.
A noilõ eesti miihile, kelle nimele lätläse s-i otsa pandva, või lohutusõs üldä, et nii ku näide nimme veidükese käänetäs, kaos tuu s jälleki takast är. Ja esihindäst om ka mi keelen hulga sõnnu, minkal s lõpun, näütüses «oinas» vai «lammas». Ja lammas om läti keelen hoobis aita.
*   *   *
Vidzeme kirdeosa (eriti Veclaicene, Jaunlaicene, Ziemera, Jaunroze (nüüd Ape kihelkonna territoorium), Karva  ja Alūksne) on pikka aega nimetatud Maleniaks. Maleenlased on siirad inimesed ja oma piirkonna tõelised patrioodid. Kasutavad sõnu, millest teised lätlased ei saa aru, näiteks: krilcs - lävi, lump - väike tiik, plinth - märg õõnes, šoks - saapad, syringe - põll, kliks - luksumine. Legendi kohaselt ehitasid nad kunagi akendeta maja ja tõid siis kottide abil valgust. 
1860. aastal nimetas Jēkabs Zvaigznīte oma saksakeelse naljaraamatu Die Schildbürger lätipäraseks "Malenlastest", hiljem avaldas ta rea väljamõeldud humoorikaid artikleid Alūksne Malenese murderahva kohta Peterburi ajalehtedes. Ka Rainis avaldas "Dienas Lapas"  lühikese teatraalse satiiri Maliena igapäevaelu, kausside, huulte,  jms kohta, mainides lõpus, et see juhtus Subates. 
Malenia on Lätile andnud palju talente - maalikunstnik Leo Kokli, koorijuht Harald Medni, kirjanikud Ojārs Vācietis, Elīna Zālīte, Jānis Mauliņš, Lija Brīdaka, Māra Svīri, fotograafid Gunārs Bindi ja Juri Krieviņš, kõndija Ādolfs Liepaskalns, matemaatikud Aivla ​​õpetaja Jānis Swee geograaf Leonid Sweeper, astronoom Sergejs Sweeper jne.

Vesiroosid

https://www.youtube.com/watch?v=ngHW2zwEos4    (Vecpiebalga vesiroosid)

https://www.youtube.com/watch?v=uP-eMrsbnPw    (Gauja laivnieks)

https://www.youtube.com/watch?v=cmq5zBfacMg (Vesiroosid, autor Virve Köster, instrumentaal rahvakandlel)


Vesiroos on imeline lill ja samas nii salapärane. Vesiroosi kui lillede esikdaami ja eeskuju peetakse vaimse ja südame puhtuse, valgustatuse, armastuse, ilu ja müstiliste võimetega lilleks.

Vesiroos kasvab seisva veega mageveekogudes, kus pole hoovusi. Tema teaduslik nimi (Nypmhaea) tuleb kreeka sõnast, mis tähendab neitsit või mõrsjat. Kreeka mütoloogias olid veenümfid kaunitarid, keda võis leida vesirooside kasvukohast. Sealt pärinebki vesiroosi naiseliku ilu tähendus.
Teine legend räägib, et vesiroos tekkis kauni nümfi kehast, kes suri armupiinadesse, kuna Herakles oli tema suure tunde ära põlanud. Siit ka tema ladinakeelne nimi Nymphaea

Lõuna-Ameerika indiaani legendis oli vesiroos täht, mis kunagi taevast alla langes ja lilleks muutus. 
Teine legend jutustab aga tüdrukust, kes elas koos oma hõimuga Amazonase orus. Hõim uskus, et kuu peal elab võimas sõdalaskuningas. Tüdruk armus kuusõdalasse niivõrd tuliselt, et keeldus abiellumast ühegi oma hõimu noore mehega. Ta olevat istunud öösiti ja vaadanud taevasse ning püüdnud taevast eristada kallima nägu. Ühel täiskuuööl jooksis neiu läbi metsa meeleheitliku sooviga kohata oma sõdalast. Lõpuks jõudis ta sileda järve äärde, kus peegeldus kuu. Armunu viskus vette, et olla koos oma armsamaga. Kuusõdalane vaatas abitult pealt, kuidas neiu hukkus. Tüdruku surmast tagasitoomine polnud tema võimuses, kuid ta oli nii liigutatud, et muutis tüdruku maapealseks täheks - vesiroosiks.

Kes ei tea, siis Amazonase vesiroos on hiigelsuur imeilus lill, kelle suured lehed on nii tugevad, et suudavad kanda lapse raskust. Vesiroosi õis avaneb täielikult vaid selgetel ja pilvitutel täiskuuöödel.

Veel on vesiroosil oluline koht budismis, kus teda seostatakse valgustatusega. Igal värvil on oma tähendus - valged vesiroosid tähendavad vaimset puhtust ja hinge ilu, punased aga armastust ja kirge, sinised teadmisi ja tarkust ning lillad müstilisi võimeid.

Kasutades vesiroosimotiivi, ütleb see lillede salakeeles, et sul on puhas hing. Sa usud inimloomusesse ja universumi headusesse. Samas ei ole sa pime maailmas toimuva suhtes. Sul pole kombeks mõista teiste üle kohut, sa armastad inimesi ja võtad neid sellisena nagu nad on.

Võin selle aasta vist juba etteruttavalt nimetada kriminullide aastaks, sest loetud sai järjekordne põnev mõrvamüsteerium Michel Bussi "Mustad vesiroosid", kus laip leitakse Giverny külakesest Prantsusmaal, kuulsa Monet' aia vahetust lähedusest. Raamatu teisel lehel  seisab Georges Clemenceau tsitaat: "Must ei ole värv!". Tõesti, värvid (õieti värvused) tulevad valguse lainepikkusest ning must on hoopis valguse puudumine, värvide täielik neeldumine. Kusjuures, siinkohal meenub mulle hiljuti päevakajaline teema - maailma kõige mustem must värv ehk siis vantablack, mis neelab 99,965% nähtavast valgusspektrist.
Monet' kuulsat vesiroositiiki toitvast ojast leitakse rikka silmaarsti laip ning kohe on näha, et mees mõrvati. Juhtumiga tegelev detektiiv kohtub küla ilusaima neiuga ning uurimine ei taha kuidagi edeneda. Selgust või pigem segadust lisavad teised külaelanikud: väike tüdruk, kes klassi poisse hullutab ja maalida armastab, ning vana nõid, kes sündmustesse sekkuda ei taha. Iga päev käib Givernys busside kaupa turiste Monet' kodu, aia ja vesiroositiigiga tutvumas. Nemad ei tea muidugi postkaartidel ilutseva külas sündivatest tragöödiatest midagi. Legend räägib, et Monet, kes oma teostes puhast musta tooni ei kasutanud, maalis vahetult enne surma mustades toonides vesiroosid. Sellist maali pole muidugi leitud.
Krimiloo kõrval oli meeldivalt palju pööratud tähelepanu ümbruse kirjeldamisele ja Monet' elule ning pärandile. Paljudele tuleb kindlasti üllatusena, et "Vesiroosid" ei ole mitte ühe maali nimi, vaid seeria pealkiri, kuhu kuulub üle 250 õlimaali, mille loomisele kunstnik pühendas 30 aastat. Elu lõpu poole muutusid maalid abstraktsemaks, kui Monet'd hakkas vaevama silmahaigus, olles moodsa kunsti eellasteks.

 Jüri Annist, "Vesiroosist ilma romantikata"

Sulemehed on vesiroose agarasti ekspluateerinud. Kui teose mõni episood toimub veekogu kaldal ja peab olema romantiline, siis ujub vee pinnal tingimata lugematul hulgal vesiroosiõisi. 
Seekord jäävad õhkamised-ohkamised kõrvale ja vaatame pisut lähemalt vesiroosi n.ö. igapäevaelu.
Olgu kohe ära öeldud, et tegelikult on vesiroos väga kannatlik ja leplik taim. Vast tänu just oma sitkele loomule on vesiroosid levinud pea kõikjal üle kogu maakera. Ilmne aukartus on takistanud tema hoopis laiemat levikut aiaveekogudes - ikkagi nii ilus ja kohutavalt salapärane ja kasvab vees ....

Vesiroosiliste (Nymphaeaceae) liigirikast sugukonda esindab meie veekogudes kaks perekonda - vesikupp (Nuphar) ja vesiroos (Nymphaea). Kollane vesikupp (Nuphar luteum) on sagedaseks veetaimeks kõikjal Euroopas ja Põhja -Aafrikas. Väikest vesikuppu (Nuphar pumilum) leidub harvemini. Valge vesiroos (Nymphaea alba) on hoopis suurema areaaliga. Väike vesiroos (Nymphaea candida) on oma suurema velje sage kompanjon. Eestis on mõlemad vesiroosid looduskaitse all. Mügrid, koprad, metssead, põdrad - igavesed paharetid - ei ole inimeste seadusi täitmiseks võtnud. Nad söövad vesirooside jämedaid risoome meelsasti. 


Istik tasub osta juhul, kui on käepärast vähemalt 50...60 cm sügavune veekogu. Sellisel juhul jääb vesiroosi katma minimaalselt vajalik 40...50 cm paksune veekiht. Veekogu pindala võib olla hoopis väike - vesiroos on nõus kasvama näiteks tavalises 200 l vaadis ( see on ainult liiga sügav).
Vesiroosi istutamiseks ei lähe tarvis akvalangi ega ujumismaski. Väga sügavas vees ta ei saa kasvada. Valgus, mida vesiroos sama hädasti vajab, nagu tavalised kuivamaa taimedki, ei tungi kuigi sügavale vette. Kui meelde tuletate, siis vesiroosid kasvavad jõgedes - järvedes ikka kalda ligidal. Kui Teie aiabassein on vertikaalsete seintega ja üle 1,5 m sügav, ei maksa ikkagi vesiroosist loobuda - me lihtsalt "istutame" ta 1 m sügavusele (täpsemalt vt. allpool).


Vesiroos on piisavalt külmakindel. Loodusliku põhjaga aiatiigis võime ta tõepoolest põhja istutada, nagu tavalise taime peenrasse. Vaid kaks tingimust peavad olema täidetud: 1. Aiaveekogu ei tohi talvel külmuda põhjani; 2. Tiigi põhjapinnas ei tohi olla liiga liivane. Vesiroos armastab üsna rammusat savikat pinnast.


Sagedamini on aias plastikmaterjalidest valmistatud või betoonist valatud veesilm, mis karmimal talvel külmub põhjani. Sellisel juhul tuleb sügisel vesiroos basseinist välja võtta ja panna talvituma kohta, kus talvekuudel on püsivalt mõned soojakraadid. Järelikult tuleb vesiroosist teha "potilill". 


Vesiroosi istiku istutame vanasse vitskorvi või mõnesse võrejate või auklike seintega plastkasti (korvi). Anuma läbimõõt (küljepikkus) võiks olla 30...35 cm ja sügavus 15...20 cm. Valitud nõu täidame poolest saadik üsna tavalise (võimalusel pisut nätskemapoolse) aiamullaga. Seejärel sätime istiku mullale nii, et lehepungad jääksid nõu äärtega ühele kõrgusele ning täidame anuma pea-aegu ääreni mullaga. Vajaduse korral kärbime eelnevalt istiku liiga pikki või vigastatud juuri. Eemaldame ka vanad või räsitud lehed. Parajalt kinnivajutatud mulla katame pealt väiksemate lamedate "munakividega" (mitte paekividega). Kivid takistavad istiku pinnalekerkimist enne, kui ta jõuab korralikult juurduda. Juhul, kui basseinis on kalu, kaitsevad kivid vesiroosiistikuid ka kalade uudishimu eest. Ja ongi kõik! Sisuliselt istutasime vesiroosi täpselt samuti, nagu oleksime istutanud mõnda tavalist taime.
Jääb üle viimane protseduur - korv vesiroosiga tuleb vette lasta. Kõigepealt seome talle külge sitke nööri- või peenema traadijupi. Selle abil saame sügisel vesiroosipuhma kergesti basseinist välja tõmmata. Nüüd lasemegi korvi vette sellisesse kohta, kus teda jääks katma vähemalt 40...50 cm veekiht. Kui vesi on üle 1,5 m sügav, teeme anumale alla sobiva kõrgusega postamendi. Toalilledele igati sobiv puust postament kipub loomulikult pinnale kerkima. Vesiroosi postament tuleks valmistada metallist või laduda kividest. Kui veekogu seinad on vertikaalsed, kinnitame korvi külge ühe asemel 2...3 nööri või traati ja sõna otseses mõttes riputame ta sobivale sügavusele vette. Traadiotsad seome basseiniserva löödud vaiakese (või mõne teise püsiva eseme) külge kinni.
Sügisel, enne veesilma jäätumist, tõstame vesiroosikorvi veest välja ja paneme talvekorterisse. Heaks panipaigaks on kelder, milles temperatuur oleks püsivalt mõne kraadiga plusspoolel. Asetame anuma vesiroosiga ämbrisse (või vajadusel mõnda suuremasse nõusse) ja täidame ämbri veega. Talvel kontrollime keldris käies aeg-ajalt, kas vesi pole vähemaks auranud - vajadusel lisame vett.
Keldri puudumine ei takista vesiroosi kasvatamist. Sellisel juhul valmistame vesiroosi(de)le käepärase hoiupaiga. Kaevame maasse metall- või plastikvaadi, asetame anuma vesiroosiga vaati ja täidame selle pilgeni veega. Vaadi katame käepärase kaanega, millele riisume peale hunniku lehti või katame mõne muu isoleeriva materjaliga. Katet peab olema sellisel määral, et vaat põhjani ei külmuks. Suvel võib vesiroosi talvekorterit kasutada näiteks kastmisvee tagavarana. Kui aga vaat ongi vesiroosi kasvukohaks, siis tuleb ta talveks kirjeldatud viisil kinni katta.
Kuna nüüd sai pikalt peatutud vesiroosi talvisel hoiustamisel, rõhutan veel kord - kui vesiroos on istutatud põhjani mittekülmuvasse aiabasseini, siis pole teda tarvis talveks kuhugi hoiule panna. Paigutame ta lihtsalt postamendi otsast või rippest basseini põhjale.
Kevadel, pärast "jääminekut", võtame hoiupaigas olnud potivesiroosi välja ja vaatame, kas temaga on kõik korras. Vajadusel lisame anumasse mulda. Enne suvekorterisse sukeldamist torkame anumas olevasse mulda ka pulgakese (tableti) aeglaseltlahustuvat toalilleväetist. Liiga suured taimed jagame osadeks ja istutame need eraldi korvidesse.


Lõpetuseks veel mõned näpunäited:
· vesiroos armastab päikest. Kui vähegi võimalik, valime talle päikesepaistelise kasvukoha. Varjus kasvades on õisi kasinalt, aga lehti selle eest rohkesti.
· vesiroos valib looduses vaikse veega kasvukoha. Seega võimaluse korral paneme ta purskkaevust kaugemale. Tegelikult on vesiroosiomanikud üsna üksmeelel - purskkaevupritsmed vesiroosi eriti ei häiri.
· vesiroos armastab rammusat olesklemist. Vesi ei pea sugugi olema kristallpuhas. Toitainetevaese vee puhul korrake vesiroosi väetamist aeglaseltlahustuva väetisega suve esimesel poolel iga 4...6 nädala tagant.
· vesiroos on loomult laisk. Suured puhmad jätavad õitsemise kasinaks. Puhmaste jagamine teeb neid erksamaks ja õiterikkamaks.
· vesiroos on väga leplik ja mis kõige tähtsam - teda ei ole vaja üldse kasta!


Vesiroosi liigi ingliskeelne nimi on water lily, mis tähendab veeliiliat
Vesiroosid ei ole lihtsalt ilusad taimed, vaid olulised ka veekogude ökosüsteemis, sest kaitsevad ja hoiavad vee puhtust. Kuna nad eelistavad päikeselist kasvukohta, aitab suur lehepind hoida vett kuumal suvel jahedamana ning niiviisi pärssida vetikate arengut.
Lisaks imavad nad veest teiste mittesoovitud veetaimede kasvu ja arengut soodustavaid liigseid toitained. Samuti pakuvad vesiroosid kaitset ja peidupaiku kaladele.


"Väike prints", - Saint Exupery

Väike prints läks uuesti roose vaatama.
"Teie pole üldse minu roosi moodi, te pole veel mitte midagi," ütles ta neile. "Keegi pole teid taltsutanud ja teiegi pole kedagi taltsutanud. Teie olete samasugused, kui oli minu rebane. Ta oli nagu sada tuhat teist rebast. Mina aga tegin temast oma sõbra ja nüüd on ta ainukene maailmas."
Roosidel oli väga paha olla.
"Te olete ilusad, kuid te olete tühjad," ütles ta neile veel. "Muidugi, mõni möödamineja võiks ju arvata, et ka minu roos on teie sarnane. Aga tema üksi on tähtsam kui teie kõik, sest mina teda kastsin, mina panin talle klaaskupli peale, mina andsin talle kaitseks tuulevarju, mina tapsin tal röövikuid (peale kahe või kolme, et oleks ka liblikaid), mina kuulasin tema kaebeid või uhkeldamist või mõnikord ka tema vaikimist, sest et ta on minu roos."
Ja ta läks tagasi rebase juurde.
"Hüvasti," ütles ta.
"Hüvasti," ütles rebane. "Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."
"Kõige tähtsam on silmale nähtamatu," kordas väike prints, et meeles pidada.
"Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks."
"Aeg, mis ma oma roosi peale kulutasin... " kordas väike prints, et meeles pidada.
"Inimesed on unustanud selle tõe," ütles rebane. "Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest..."
"Ma vastutan oma roosi eest..." kordas väike prints, et meeles pidada.