Vesiroosid

https://www.youtube.com/watch?v=ngHW2zwEos4    (Vecpiebalga vesiroosid)

https://www.youtube.com/watch?v=uP-eMrsbnPw    (Gauja laivnieks)

https://www.youtube.com/watch?v=cmq5zBfacMg (Vesiroosid, autor Virve Köster, instrumentaal rahvakandlel)


Vesiroos on imeline lill ja samas nii salapärane. Vesiroosi kui lillede esikdaami ja eeskuju peetakse vaimse ja südame puhtuse, valgustatuse, armastuse, ilu ja müstiliste võimetega lilleks.

Vesiroos kasvab seisva veega mageveekogudes, kus pole hoovusi. Tema teaduslik nimi (Nypmhaea) tuleb kreeka sõnast, mis tähendab neitsit või mõrsjat. Kreeka mütoloogias olid veenümfid kaunitarid, keda võis leida vesirooside kasvukohast. Sealt pärinebki vesiroosi naiseliku ilu tähendus.
Teine legend räägib, et vesiroos tekkis kauni nümfi kehast, kes suri armupiinadesse, kuna Herakles oli tema suure tunde ära põlanud. Siit ka tema ladinakeelne nimi Nymphaea

Lõuna-Ameerika indiaani legendis oli vesiroos täht, mis kunagi taevast alla langes ja lilleks muutus. 
Teine legend jutustab aga tüdrukust, kes elas koos oma hõimuga Amazonase orus. Hõim uskus, et kuu peal elab võimas sõdalaskuningas. Tüdruk armus kuusõdalasse niivõrd tuliselt, et keeldus abiellumast ühegi oma hõimu noore mehega. Ta olevat istunud öösiti ja vaadanud taevasse ning püüdnud taevast eristada kallima nägu. Ühel täiskuuööl jooksis neiu läbi metsa meeleheitliku sooviga kohata oma sõdalast. Lõpuks jõudis ta sileda järve äärde, kus peegeldus kuu. Armunu viskus vette, et olla koos oma armsamaga. Kuusõdalane vaatas abitult pealt, kuidas neiu hukkus. Tüdruku surmast tagasitoomine polnud tema võimuses, kuid ta oli nii liigutatud, et muutis tüdruku maapealseks täheks - vesiroosiks.

Kes ei tea, siis Amazonase vesiroos on hiigelsuur imeilus lill, kelle suured lehed on nii tugevad, et suudavad kanda lapse raskust. Vesiroosi õis avaneb täielikult vaid selgetel ja pilvitutel täiskuuöödel.

Veel on vesiroosil oluline koht budismis, kus teda seostatakse valgustatusega. Igal värvil on oma tähendus - valged vesiroosid tähendavad vaimset puhtust ja hinge ilu, punased aga armastust ja kirge, sinised teadmisi ja tarkust ning lillad müstilisi võimeid.

Kasutades vesiroosimotiivi, ütleb see lillede salakeeles, et sul on puhas hing. Sa usud inimloomusesse ja universumi headusesse. Samas ei ole sa pime maailmas toimuva suhtes. Sul pole kombeks mõista teiste üle kohut, sa armastad inimesi ja võtad neid sellisena nagu nad on.

Võin selle aasta vist juba etteruttavalt nimetada kriminullide aastaks, sest loetud sai järjekordne põnev mõrvamüsteerium Michel Bussi "Mustad vesiroosid", kus laip leitakse Giverny külakesest Prantsusmaal, kuulsa Monet' aia vahetust lähedusest. Raamatu teisel lehel  seisab Georges Clemenceau tsitaat: "Must ei ole värv!". Tõesti, värvid (õieti värvused) tulevad valguse lainepikkusest ning must on hoopis valguse puudumine, värvide täielik neeldumine. Kusjuures, siinkohal meenub mulle hiljuti päevakajaline teema - maailma kõige mustem must värv ehk siis vantablack, mis neelab 99,965% nähtavast valgusspektrist.
Monet' kuulsat vesiroositiiki toitvast ojast leitakse rikka silmaarsti laip ning kohe on näha, et mees mõrvati. Juhtumiga tegelev detektiiv kohtub küla ilusaima neiuga ning uurimine ei taha kuidagi edeneda. Selgust või pigem segadust lisavad teised külaelanikud: väike tüdruk, kes klassi poisse hullutab ja maalida armastab, ning vana nõid, kes sündmustesse sekkuda ei taha. Iga päev käib Givernys busside kaupa turiste Monet' kodu, aia ja vesiroositiigiga tutvumas. Nemad ei tea muidugi postkaartidel ilutseva külas sündivatest tragöödiatest midagi. Legend räägib, et Monet, kes oma teostes puhast musta tooni ei kasutanud, maalis vahetult enne surma mustades toonides vesiroosid. Sellist maali pole muidugi leitud.
Krimiloo kõrval oli meeldivalt palju pööratud tähelepanu ümbruse kirjeldamisele ja Monet' elule ning pärandile. Paljudele tuleb kindlasti üllatusena, et "Vesiroosid" ei ole mitte ühe maali nimi, vaid seeria pealkiri, kuhu kuulub üle 250 õlimaali, mille loomisele kunstnik pühendas 30 aastat. Elu lõpu poole muutusid maalid abstraktsemaks, kui Monet'd hakkas vaevama silmahaigus, olles moodsa kunsti eellasteks.

 Jüri Annist, "Vesiroosist ilma romantikata"

Sulemehed on vesiroose agarasti ekspluateerinud. Kui teose mõni episood toimub veekogu kaldal ja peab olema romantiline, siis ujub vee pinnal tingimata lugematul hulgal vesiroosiõisi. 
Seekord jäävad õhkamised-ohkamised kõrvale ja vaatame pisut lähemalt vesiroosi n.ö. igapäevaelu.
Olgu kohe ära öeldud, et tegelikult on vesiroos väga kannatlik ja leplik taim. Vast tänu just oma sitkele loomule on vesiroosid levinud pea kõikjal üle kogu maakera. Ilmne aukartus on takistanud tema hoopis laiemat levikut aiaveekogudes - ikkagi nii ilus ja kohutavalt salapärane ja kasvab vees ....

Vesiroosiliste (Nymphaeaceae) liigirikast sugukonda esindab meie veekogudes kaks perekonda - vesikupp (Nuphar) ja vesiroos (Nymphaea). Kollane vesikupp (Nuphar luteum) on sagedaseks veetaimeks kõikjal Euroopas ja Põhja -Aafrikas. Väikest vesikuppu (Nuphar pumilum) leidub harvemini. Valge vesiroos (Nymphaea alba) on hoopis suurema areaaliga. Väike vesiroos (Nymphaea candida) on oma suurema velje sage kompanjon. Eestis on mõlemad vesiroosid looduskaitse all. Mügrid, koprad, metssead, põdrad - igavesed paharetid - ei ole inimeste seadusi täitmiseks võtnud. Nad söövad vesirooside jämedaid risoome meelsasti. 

Istik tasub osta juhul, kui on käepärast vähemalt 50...60 cm sügavune veekogu. Sellisel juhul jääb vesiroosi katma minimaalselt vajalik 40...50 cm paksune veekiht. Veekogu pindala võib olla hoopis väike - vesiroos on nõus kasvama näiteks tavalises 200 l vaadis ( see on ainult liiga sügav).
Vesiroosi istutamiseks ei lähe tarvis akvalangi ega ujumismaski. Väga sügavas vees ta ei saa kasvada. Valgus, mida vesiroos sama hädasti vajab, nagu tavalised kuivamaa taimedki, ei tungi kuigi sügavale vette. Kui meelde tuletate, siis vesiroosid kasvavad jõgedes - järvedes ikka kalda ligidal. Kui Teie aiabassein on vertikaalsete seintega ja üle 1,5 m sügav, ei maksa ikkagi vesiroosist loobuda - me lihtsalt "istutame" ta 1 m sügavusele (täpsemalt vt. allpool).

Vesiroos on piisavalt külmakindel. Loodusliku põhjaga aiatiigis võime ta tõepoolest põhja istutada, nagu tavalise taime peenrasse. Vaid kaks tingimust peavad olema täidetud: 1. Aiaveekogu ei tohi talvel külmuda põhjani; 2. Tiigi põhjapinnas ei tohi olla liiga liivane. Vesiroos armastab üsna rammusat savikat pinnast.

Sagedamini on aias plastikmaterjalidest valmistatud või betoonist valatud veesilm, mis karmimal talvel külmub põhjani. Sellisel juhul tuleb sügisel vesiroos basseinist välja võtta ja panna talvituma kohta, kus talvekuudel on püsivalt mõned soojakraadid. Järelikult tuleb vesiroosist teha "potilill". 

Vesiroosi istiku istutame vanasse vitskorvi või mõnesse võrejate või auklike seintega plastkasti (korvi). Anuma läbimõõt (küljepikkus) võiks olla 30...35 cm ja sügavus 15...20 cm. Valitud nõu täidame poolest saadik üsna tavalise (võimalusel pisut nätskemapoolse) aiamullaga. Seejärel sätime istiku mullale nii, et lehepungad jääksid nõu äärtega ühele kõrgusele ning täidame anuma pea-aegu ääreni mullaga. Vajaduse korral kärbime eelnevalt istiku liiga pikki või vigastatud juuri. Eemaldame ka vanad või räsitud lehed. Parajalt kinnivajutatud mulla katame pealt väiksemate lamedate "munakividega" (mitte paekividega). Kivid takistavad istiku pinnalekerkimist enne, kui ta jõuab korralikult juurduda. Juhul, kui basseinis on kalu, kaitsevad kivid vesiroosiistikuid ka kalade uudishimu eest. Ja ongi kõik! Sisuliselt istutasime vesiroosi täpselt samuti, nagu oleksime istutanud mõnda tavalist taime.
Jääb üle viimane protseduur - korv vesiroosiga tuleb vette lasta. Kõigepealt seome talle külge sitke nööri- või peenema traadijupi. Selle abil saame sügisel vesiroosipuhma kergesti basseinist välja tõmmata. Nüüd lasemegi korvi vette sellisesse kohta, kus teda jääks katma vähemalt 40...50 cm veekiht. Kui vesi on üle 1,5 m sügav, teeme anumale alla sobiva kõrgusega postamendi. Toalilledele igati sobiv puust postament kipub loomulikult pinnale kerkima. Vesiroosi postament tuleks valmistada metallist või laduda kividest. Kui veekogu seinad on vertikaalsed, kinnitame korvi külge ühe asemel 2...3 nööri või traati ja sõna otseses mõttes riputame ta sobivale sügavusele vette. Traadiotsad seome basseiniserva löödud vaiakese (või mõne teise püsiva eseme) külge kinni.
Sügisel, enne veesilma jäätumist, tõstame vesiroosikorvi veest välja ja paneme talvekorterisse. Heaks panipaigaks on kelder, milles temperatuur oleks püsivalt mõne kraadiga plusspoolel. Asetame anuma vesiroosiga ämbrisse (või vajadusel mõnda suuremasse nõusse) ja täidame ämbri veega. Talvel kontrollime keldris käies aeg-ajalt, kas vesi pole vähemaks auranud - vajadusel lisame vett.
Keldri puudumine ei takista vesiroosi kasvatamist. Sellisel juhul valmistame vesiroosi(de)le käepärase hoiupaiga. Kaevame maasse metall- või plastikvaadi, asetame anuma vesiroosiga vaati ja täidame selle pilgeni veega. Vaadi katame käepärase kaanega, millele riisume peale hunniku lehti või katame mõne muu isoleeriva materjaliga. Katet peab olema sellisel määral, et vaat põhjani ei külmuks. Suvel võib vesiroosi talvekorterit kasutada näiteks kastmisvee tagavarana. Kui aga vaat ongi vesiroosi kasvukohaks, siis tuleb ta talveks kirjeldatud viisil kinni katta.
Kuna nüüd sai pikalt peatutud vesiroosi talvisel hoiustamisel, rõhutan veel kord - kui vesiroos on istutatud põhjani mittekülmuvasse aiabasseini, siis pole teda tarvis talveks kuhugi hoiule panna. Paigutame ta lihtsalt postamendi otsast või rippest basseini põhjale.
Kevadel, pärast "jääminekut", võtame hoiupaigas olnud potivesiroosi välja ja vaatame, kas temaga on kõik korras. Vajadusel lisame anumasse mulda. Enne suvekorterisse sukeldamist torkame anumas olevasse mulda ka pulgakese (tableti) aeglaseltlahustuvat toalilleväetist. Liiga suured taimed jagame osadeks ja istutame need eraldi korvidesse.

Lõpetuseks veel mõned näpunäited:
· vesiroos armastab päikest. Kui vähegi võimalik, valime talle päikesepaistelise kasvukoha. Varjus kasvades on õisi kasinalt, aga lehti selle eest rohkesti.
· vesiroos valib looduses vaikse veega kasvukoha. Seega võimaluse korral paneme ta purskkaevust kaugemale. Tegelikult on vesiroosiomanikud üsna üksmeelel - purskkaevupritsmed vesiroosi eriti ei häiri.
· vesiroos armastab rammusat olesklemist. Vesi ei pea sugugi olema kristallpuhas. Toitainetevaese vee puhul korrake vesiroosi väetamist aeglaseltlahustuva väetisega suve esimesel poolel iga 4...6 nädala tagant.
· vesiroos on loomult laisk. Suured puhmad jätavad õitsemise kasinaks. Puhmaste jagamine teeb neid erksamaks ja õiterikkamaks.
· vesiroos on väga leplik ja mis kõige tähtsam - teda ei ole vaja üldse kasta!

Vesiroosi liigi ingliskeelne nimi on water lily, mis tähendab veeliiliat
Vesiroosid ei ole lihtsalt ilusad taimed, vaid olulised ka veekogude ökosüsteemis, sest kaitsevad ja hoiavad vee puhtust. Kuna nad eelistavad päikeselist kasvukohta, aitab suur lehepind hoida vett kuumal suvel jahedamana ning niiviisi pärssida vetikate arengut.
Lisaks imavad nad veest teiste mittesoovitud veetaimede kasvu ja arengut soodustavaid liigseid toitained. Samuti pakuvad vesiroosid kaitset ja peidupaiku kaladele.


"Väike prints", - Saint Exupery

Väike prints läks uuesti roose vaatama.
"Teie pole üldse minu roosi moodi, te pole veel mitte midagi," ütles ta neile. "Keegi pole teid taltsutanud ja teiegi pole kedagi taltsutanud. Teie olete samasugused, kui oli minu rebane. Ta oli nagu sada tuhat teist rebast. Mina aga tegin temast oma sõbra ja nüüd on ta ainukene maailmas."
Roosidel oli väga paha olla.
"Te olete ilusad, kuid te olete tühjad," ütles ta neile veel. "Muidugi, mõni möödamineja võiks ju arvata, et ka minu roos on teie sarnane. Aga tema üksi on tähtsam kui teie kõik, sest mina teda kastsin, mina panin talle klaaskupli peale, mina andsin talle kaitseks tuulevarju, mina tapsin tal röövikuid (peale kahe või kolme, et oleks ka liblikaid), mina kuulasin tema kaebeid või uhkeldamist või mõnikord ka tema vaikimist, sest et ta on minu roos."
Ja ta läks tagasi rebase juurde.
"Hüvasti," ütles ta.
"Hüvasti," ütles rebane. "Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."
"Kõige tähtsam on silmale nähtamatu," kordas väike prints, et meeles pidada.
"Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks."
"Aeg, mis ma oma roosi peale kulutasin... " kordas väike prints, et meeles pidada.
"Inimesed on unustanud selle tõe," ütles rebane. "Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest..."
"Ma vastutan oma roosi eest..." kordas väike prints, et meeles pidada.